Eelmises numbris sai lubatud, et vendade Vintersite Dakari sõidu lugu saab täisversioonis avaldatud veebis. Nüüd on viimaks võimalik see lubadus täita 
Dakari kõrberallil kuuendaks tulnud lätlase Janis Vintersiga vestlesid Margus Värton ja Helen Urbanik. Pildid SAF Moto Team Riga.
Ootame Janis Vintersit Riia kesklinnas Baronsi nimelises spordibaaris rohkem kui tunni. Mänedzher küll hoiatab, et ta jääb veidi hiljaks. Aga koht on mõnus ja mees, kes endale kohale jõudes algatuseks oranži värvi kokteili tellib, väärt ootamist. Pärast Dakarilt saabumist on tal tööd ja asjaajamist nii palju, et aja planeerimisest ei tule miskit välja.
Margus: Te töötate kuskil? Ei ole praegu elukutseline sõitja?
“Muidugi ei teeni ma sõiduga raha.”
Margus: Veel mitte?
“No ma ei tea, kas hakkangi kunagi teenima. Meil on vennaga suur talumajapidamine. Kahe peale 1600 hektarit maad. Väike kolhoos. Kümme inimest on pidevalt palgal. Mingeid neid (teeb endale kätega suured kõrvad, näitab – pudulojuseid) ei ole. Kasvatame vilja, rapsi, suhkrupeeti. (Vaatab Motomaania eelmist numbrit, kus kestvuskrossi ja endurotulemuste kõrval tema pilt.)
Aa, see on ilmselt Sakus.”
Helen: Jaa, eelmisel sügisel Offroadil.
“Mul oli siis probleeme tagumise amordiga, sõitsin isegi hästi (oma klassis 3. koht).”
Margus: Oli see teie jaoks kolmas või neljas Dakar?
“Neljas.”
Margus: Esimene kord lõpuni sõita?
“Ei, teine. Esimesed kaks korda ebaõnnestusid. Esimese kohta võiks öelda, et algaja kohta oli see edukas, kuid ma tegin väga palju vigu. Kolmandal päeval pärast starti murdsin jala ja ülejäänud aja sõitsin katkise jalaga.”
Margus: Peitsite vigastust arstide eest?
“Peitsin. Kuigi oleks võinud ka näidata. Kartsin. Arvasin, et nii kui näevad, hakkavad kohe karjuma. Terve jalg oli sinine.
Kõige raskem oli jalg hommikul saapasse toppida. Öösel läks paiste. Hommikul topid saapasse, tõmbad lukud kinni, saabas hoiab seda siis paigal. Kui midagi juhtus, kukkusin liivas, ei saanud ratast tõsta ega käia. Ainult seista sain.
Palju närve kulus ka sellele, et tehnoabi ei olnud. Kukkusin palju, tsikkel purunes, aga kolm päeva ei saanud abi. Pidin ise remontima, mehhaanik oli kusagile tee peale toppama jäänud. See oli kohutavalt raske. Tähelepanu hakkas hajuma. Kukkusin veel kord. Finishini oli jäänud kolm päeva. Kukkusin, sain nii kõvasti haiget, et ei suutnud liigutada.”
Margus: See oli samal aastal, kui Mart Lajal Dakaril osales?
“Ei, aasta hiljem. Mart käis 2003, mina 2004. Tema sõitis ära seitse päeva. Muidugi käisin ma enne Mardi juures ja ta andis nii palju nõu, kui oskas. Esimese info, mis seal toimub, sain temalt. Kuid seda oli loomulikult väga vähe. Kui sa Dakaril käinud pole, ei tea sa, kuidas seal on.
Esimesele Dakarile sõitsin nii, et ma polnud käinud üheski laagris ega ühelgi võistlusel.
Hiljem käisin juba Marokos, Türgis, kus sain 4. koha. Eelmisel aastal käisime vennaga Araabia Ühendemiraatides, Dubai Desert Challenge´il. See oli maailmameistrivõistluste viimane etapp. Sain 9., vend vist 12. koha. Olin seal väikese ümberehitatud enduurorattaga, millega eelmisel aastal Dakarilgi käisin. Sellel jäi võimsust väheks.”
Margus: Sel aastal tundus, et mida lähemale lõpule, seda paremini teil asi õnnestus.
“Nii see peabki olema. Lõpus jääb osavõtjaid-konkurente vähemaks. Umbes võistluse keskel pole trassil enam nii paju kive. Kividel sõita on väga ohtlik ja psühholoogiliselt väga raske. Hirmus on. Päris alguses sõidame meie sellepärast väga aeglaselt.
Aga kui kivid lõpevad (kusagil enne Mauritaaniat), läheb enesetunne kohe paremaks. Trass on sama nagu see, millel treenisime. Rohkem liiva, savanne. Seal tunnen ma ennast ratta seljas hästi ja ka tulemused on paremad.
Kividel on amordid üliolulised. Mul on standardamordid. Ainult esikahvli sisu vahetasin sel aastal. Aga see ei olnud siiski õigesti reguleeritud, liiga jäik. Kividel oli raske sõita: iga väiksemgi kivi andis kohe kätes tunda, tsikkel ei olnud stabiilne. Seepärast tuli sõita kindla peale ehk mitte väga kiiresti.
Ma ei pingutanud ka alguses väga. Kõige rohkem aega võib võita teise poole liivalõikudel.”
Margus: Kui kõrgele võib erasõitja Dakaril üldse tõusta?
“Nägite ju. Kaks etapivõitu ei ole naljaasi.”
Margus: Norralane Ullevalseter on samal tasemel?
“Tema tuli kokkuvõttes 4-ks. Tema tase on kõrgem. Ratas näeb küll samasugune välja, kuid see on hoopis teine sõiduk. Sellise saab ainult tehasest, maksab väga palju ja ratta saad sa rendile. Raamil on teised nurgad, amortidel on teised nurgad, amordid on hoopis teised, mootor võimsam. Tema ratta aastarent maksab minu kahe ratta hinna. Minu oma hind maksudeta on 20 000 eurot (300 000 krooni).
Mul on juba tellitud uus mudel, milllega sel aastal ainult tehasesõitjad väjas olid. 690-ne KTM. Uus mootor, uus raam.”
Margus: Sel aastal oli tehasesõitjatel probleeme nendesamade uute rataste käigukastidega?
“Minu meelest ei olnud siin asi mootoris ega käigukastis. Enne seda, kui tehasemeestel probleemid tekkisid, käis üks mehhaanik ja näppis kõigil neil kette. Võibolla pingutas üle. Ameeriklasel Blaisil oli sama lugu. Võibolla oli see kokkusattumus, aga minu mehhaanik niimoodi rääkis.
Kui seal midagi oligi, siis see viga kõrvaldatakse. Nii et need rattad, mis nüüd välja tulevad, on juba ilma probleemideta.
Eile sain kutse Tuneesiasse ratast testima sõita. 5.-9. märtsini. Tundub, et peab minema.”
Margus: Dakari projekt oli ju tohutult mastaapne, selles ei osalenud mitte ainult teie vennaga, vaid ka sõidu- ja veoautod? Kuidas see üdse kokku pandi? Eelarve pidi olema hiiglaslik?
“Kuidas see kõik algas? 2003. aasta otsustasin, et lähen Dakarile sõitma. Et kui Mart võib sõita, miks mina ei või. Juunis teatasid meie OSCaride omad, et lähevad samuti Dakarile. Nemad on ärimehed. Maksavad selle sõidu endal kinni. Sponsorid neil küll on, kuid mitte palju.
Kui esimesel aastal Dakaril käisin, maksin suure osa rahast ise. Järgmistel aastatel mitte. Meie väga hea toetaja on Riia linn. Aitab igal aastal. Teist aastat toetab meid Kaitseministeerium.
Margus: Mis edasi?
“Sõidame igal aastal. Püüame tulemust parandada. Kuni võiduni.”
Margus: Millised on võimalused sattuda selliselt väikeselt turult nagu Eesti või Läti oma tehasemeeskonda?
“Miski pole võimatu. Keeruliseks teeb asja see, et nendes meeskondades on suurte sponsorite suured rahad ja nemad orienteeruvad oma turgudele. Repsolil näiteks on Hispaania sõitjad. Neile ei paku huvi võtta mõni hea sõitja meiesugusest riigist. Kui siin oleks Repsolile suur turg, oleks lood teised.
Mina selle pärast ei muretse. Mina tahan võita oma meeskonnaga. See oleks neile suurtele tiimidele väga hea ninanips.”
Helen: Palju teid meeskonnas on?
“Mina, vend, kaks mehhaanikut ja mänedzher.
Dakaril peab ametlikus meeskonnas olema vähemalt kolm sõitjat. Võibolla tahab keegi Eestist sõita? Me võime aidata, oma meeskonda võtta. Kui meil sellel aastal oleks olnud veel üks mees, siis oleksime kokkuvõttes olnud kohe tehasemeeskonna (Repsol) järel. Me oleks olnud teisel kohal! Joo-mai-joo…”
Margus: Vaja on kolmandat meest, kellel on raha?
“Nojah, see on hullumeelselt kallis. Sel aasta läks vaja 150 000 latti.”
Margus: Eesti rahas 4 miljonit krooni.
Helen: Sel aastal teil Dakaril õnnetusi ei juhtunud?
“Igasuguseid probleeme oli. Kohe esimesel päeval olime hädas kütusega, see sai lihtsalt otsa. Arvestasime vennaga, kui palju kütust tarvis läheb (u 15 liitrit 100 kilomeetrile). Jätsime 30 protsenti reservi. Minul jäi finishist puudu 3 kilomeetrit, vennal 300 meetrit. Vennal oli väike varu veel tagumises paagis, tema jõudis finishisse. Mina otsisin turisti, kellel oleks mootorratas. Leidsin, kuid sellele kulus umbes 20 minutit. Olin tol hetkel esimene. Kui hakkasin ratast käima lööma, siis nägin, kuidas liidrid, kes minu järel olid startinud, hakkasid mööda sõitma.
Võibolla oli see heagi, et nii juhtus. Muutis rahulikumaks. Teisel päeval oli katse Portimaos, mägedes, väga kitsastel teedel. Mina alles harjusin raske tsikliga. Pidurdasin veidi liiga hilja, kukkusin 3 meetrit mäest alla. Pärast seda liikusin finishi poole juba väga aeglaselt.
Ühel väikesel ülesõidul kuulsin mootoris mingit kolinat. Võtsime mootori lahti. Üks väike hammasratas oli puru, see sai KTM-i mehhaanikute abiga vahetatud. Rohkem ei olnudki suuri probleeme.
Väiksemaid (elektroonikaga) küll. Pidevalt ei töötanud GPS, lülitus välja.
Margus: Kui võrrelda nelja Dakari, siis kas need on läinud kergemaks või raskemaks?
“Kõige raskem Dakar oli siis, kui ma sõitsin esimest korda. Need, kes on seal palju sõitnud, ütlevad, et võibolla oli 2004 kõige raskem üldse. See oli kohutav. Kui tuled finishisse öösel, silme eest on must.
Järgmise aasta kohta võivad rääkida “havailased” (Taivo Luik ja Andres Rätsep). Eelmine Dakar ei olnud minu meelest väga raske.”
Margus: Meeskond, kes trassi koostab, muutus?
“See oli 2004. aastal. Ei tea, kas asi läks paremaks. Praegu on kive väga palju, aga liiva vähe. Enne oli vastupidi. ”
Margus: Kas Läti press pöörab teie tegemistele suurt tähelepanu?
“Väga suurt tähelepanu.”
Margus: Kui palju on Lätis endurovõistlusi?
“Enduro kui ala ei ole pressis muidugi eriti populaarne. Võistlusi on iga aastaga rohkem. Teil on ainult 1 enduro ja lisaks kestvuskrossid (3). Meil on kestvuskrosse kümmekond. Isegi talvel on 3 etappi. Suvel aga vähemalt 4 endurot. Võibolla tehakse ka Leedus sel aastal üks.”
Margus: Asi edeneb?
“Jah. Enduros on palju klasse. Võid sõita isegi tänavarattaga, rada on siis kergem. Skandinaavias on ala ju hästi populaarne. Meil hakkab ka inimestel rohkem raha olema.”
Margus: Kui palju te treenite?
“Aktiivse treeningu ajal käime paaritutel kuupäevadel saalis treenimas, paariskuupäevadel sõidame tsikliga. Igal teisel päeval oleme mootorrattal. Saalis veedame päevas 3-4 tundi, tsikli seljas umbes kaks.”
Margus: Metsas või krossirajal?
“Peamiselt krossirajal, enduroratastega. Otsime ka muid kohti, uusi radu. Nädalavahetusel on tavaliselt võistlused, nii et reedel sätime ennast juba sinna.”
Margus: Osalete kõigil võistlustel, mis võimalik?
“Jah, ja kui endurot või kestvuskrossi ei ole, siis sõidame krossi. Meil on muidugi raskem seda teha, kuid viimaseks me ei jää, kaugeltki mitte!”
Margus: Olete ju Eestis võistlemas käinud, kas osalejaid saab saab võrrelda?
“Teil sõidavad soomlased. Kohalikke võistlejaid on väga vähe.”
Margus: Toivo Nikopensius on ainus tõsiseltvõetav sõitja?
“Ilmselt on ülejäänutel veidi teised huvid. Neil, kes on haigestunud “krossitõppe”, on raske endurosse üle tulla.”
Margus: Ka Dakaril on näha, et kõvad krossisõitjad ei ole seal edukad.
“Endurokogemusega on seal palju kergem. Oled juba harjunud, et terve päev tuleb mõelda. Pidevalt mõelda ja pidevalt keskenduda, jõudu hoida. Peaaegu kõik, kes rally-raidi sõidavad, on endurovõistlejad. Ainult maailmameister külgkorvikrossis Daniel Willemsen ei kuulu siia kategooriasse.”
Margus: Ajakirja kuuendas numbris ilmus ka Heleni intervjuu Leokite krossiperekonnaga. Ta küsis neilt, kui palju on rajal sellist aega, mil olukord on sõitja kontrolli alt väljas. Esitaksin sama küsimuse teile.
“Dakaril ei saa sõita ilma, et sa olukorda ei kontrolliks. Kui tunned, et tsikkel väljub sinu kontrolli alt, pead kohe kiirust alla laskma.”
Margus: Leokitest vastas Tanel ainsana, et olukord rajal on pidevalt kontrolli alt väljas…
“Hästi ütles.”
Margus: Ta on neist ka kõige kiirem.
“Mina ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik ilma olukorda kontrollimata sõita. Kui tsikkel on kohutavalt raske nagu rallyratas on…
Margus: Ligi 200 kilo…
“… kütusega küll. Sul pole lihtsalt õigust eksida. Kukkumised ei tähenda vigu, vaid nende põhjuseks on kivid, mida sa ei näinud, või auk, mis oli varjatud.”
Margus: Kui palju on abi uutest ohutusabinõudest? Näiteks kaelakaitsest?
“See on väga hea asi. Kasutasime seda sel aastal. Kui kukud, ei murra kaela. Kõige traagilisemad õnnetused on juhtunud just seetõttu, et sõitjad on murdnud kaela. Siis pole neid enam võimalik aidata. Minu meelest võiks kaelakaitse koguni kohustuslik olla. Kohustuslikud on vaid põlvekaitsmed ja seljakaitse, loomulikult ka kiiver.”
Margus: Kui palju muutis pilti see, et keelati suured kahesilindrilised rattad?
“Eelmisel aastal poleks olnud vahet, sest oli kiirusepiirang. Sel aastal võeti see viimasel hetkel maha. Kahesilindrilised suudaks sealsel pinnasel arendada kuni 200 km/h. See on liiga ohtlik. Kui meie sõidame seal 150 km/h, on see juba iseenesest õudne. Väga kõval pinnasel sõitsin mina 180 km/h.”
Margus: Kui tugevalt olid pildil täisveolised tsiklid, mida Yamaha kasutab?
“Neil polnud mingeid eeliseid. Neil on eelis ainult tugevalt kinnivõtvatel liivalõikudel. Või Dubai rallil. Kaherattavedu võtab mootorilt väga palju võimsust ära. Kui tavaline ratas sõidab u 150 km/h, siis täisveoline üle 135 km/h ei küüni. Hüdraulika neelab väga palju võimsust. Fretigne sõitis esimesel aastal sellega ainult reklaami pärast, aga sedagi mitte kogu aeg.”
Margus: Lõpuks võttis ta selle süsteemi päris maha?
“Loomulikult.”
Margus: KTM on siis Dakaril ainuke tehas, kellel on meeskonnad, mida ta toetab? Pole BMW-d, Yamahat?
“Yamahal on eravõistkonnad. Neid meeskondi ei saagi tegelikult tehasemeeskondadeks nimetada. Meeskonnad on sponsoritel. KTM Gauloises ja KTM Repsol. KTM müüb neile spetsiaalsed tsiklid ja spetsiaalsed varuosad. Selle eest, et ta need müüb, nõuab KTM sellist nimetust. Kuid kõik käib raha eest. Mulle räägiti isegi, missuguste kohutavate hindade eest seda kõike osta tuleb. Tehased ei pane sinna mingit raha sisse, nende jaoks on see äri.
Alguses ei saanud me sellest aru, aga siis rääkisime nende meeskondade mänedzheridega. KTM tahtis, et ma oleksin sel aastal Coma tagalat kindlustanud. Et kui Sala rivist välja kukub, aitaksin mina Comat. Oleksin siis pidanud andma talle oma tsikli, kui tema omaga oleks midagi juhtunud.
See kompensatsioon ei oleks katnud…”
Margus: Summa oli tühine?
“Ei, mitte tühine. Viimases variandis oli see vist 24 000 eurot. Ma oleksin pidanud sõidust loobuma. Kuid me panime üritusse nii palju energiat…”
Margus: Sellel poleks olnud mõtet?
“Ei. Küsisime, kas ta saaks meile näiteks spetsiaalseid amorte müüa. Võibolla oleksime siis tõsisemalt asjale mõelnud. Mänedzher ütles: ei saa. Et nemad ostavad ise kõik tehasest. Kui ta oleks tahtnud aidata, küllap oleks saanud. Aga milleks neile liigne konkurent?”
Margus: Isegi see on liig, kui Ullevalseter võidab ettappe? Erasõitjad seda ju ometi ei suuda?
“Ullevalseter tuli rally-raidis üks aasta maailmameistriks.”
Margus: Dakaril on näha, kes on kes. Keda teie neist kõige rohkem inimese ja sõitjana hindate?
“Seesama Coma on väga hea sõitja, mõtleb hästi. Despres´ on liiga impulsiivne. Ta sõidab küll väga kiiresti, kuid teeb palju vigu. 2004. aasta võitja Nani Roma on väga mõnus sell. Kui võimalust on, tuleb alati ligi, räägib ja seletab midagi, annab nõu, ütleb, kus on ohtlikud kohad. Ta käis kaheksal Dakaril ega lõpetanud neist ühtegi. Üheksanda sõitis lõpuni ja võitis.”
Margus: Jääb seal aega suhtlemiseks?
“Jääb. Kui mehhaanikud õigel ajal kohale jõudsid, siis suhtlesid, nii palju, kui tahtsid. Kui muidugi väsinud polnud.
Treenida tuleb väga kõvasti, kui tahad kõva sportlikku tulemust saada, mitte turistina sõita. Raske on niikuinii. Mida aeglasemalt sõidad, seda rohkem pead veetma tunde mootorrattal. Mida hiljem finishisse jõuad, seda vähem on aega remondiks ja magamiseks.”
Margus: Mart ütles, et tema kõige suurem probleem oli see, et tal soovitati rütmi muuta. Siis ta kukkuski.
“Jah. Ta peaks veel korra sõitma minema.”
Helen: Kes selle spordiga üldse alustas, teie või vend?
“Mina alustasin. Nakatasin venda. Oli vaja, et keegi tuleks minuga trenni kaasa sõitma. Üksi on ohtlik. Vennal oli igav. Müüsin talle oma vana tsikli. Ta proovis, proovis ja hakkaski sõitma. Jättis suitsetamise maha ja hakkas treenima.”
Margus: millal sportlikul tasemel trenni tegema hakkasite?
“1995. aastal tegin aasta trenni, sõitsin krossi. Murdsin mõlemad jalad. Uuesti alustasin 1998.”
Margus: Olete ise endale treener?
“Olen käinud õppimas kogenud sõitjate juures. Meil on selline mees nagu Andris Barbalis. Tema juures olen palju käinud. Eelmisel aastal olime Hispaanias kaks nädalat laagris, kus Triisagi sõitis.
Saalis on meil ka treenerid. Nad teavad, milliseid lihaseid motosportlased treenima peavad, sest Sergis, Steinbergs jt meie motosportlased treenivad samas.”
Vennad Vintersid
Janis (35) ja Einars (39) Vinters suutsid Dakari projekti värvata hämmastava hulga mõjukaid sponsoreid. Neid toetasid kõrberallil näiteks Riia linnavalitsus, Läti kaitseministeerium, SEB unilizings, Lattelecom Technology, Nissan Motorcentrs, KTM, Arai ja kohalik tsiklifirma Motosports.
Janis võitis Dakaril sel aastal kaks katset: 9. (Tichit-Nema, pikkus 494 km) ja viimase, 15. (16 km show-katset). Janis tuli 6. (kaotus võitjale Cyril Despres´le 2:44.21), olles parim erasõitja, Einars oli kokkuvõttes 14. Lõpetas üldse 132. mootorratturit.
2006. aasta Dakaril oli Janis 10.
Mõlemad Vintersid on palju võistelnud ka Eestis. Janis tuli kestvustkrossis (klassis 4 takti) 2006. aasta Eesti meistrivõistlustel teiseks (kevadisel Offroadil 3., Paikusel 2., sügisesel Offroadil 3. ja Haapsalu võistluse võitja). Einars oli samas klassis viies.
Üldse on Janis mitmekordne Balti, Läti ja Eesti meister nii enduros kui kestvuskrossis. Einars aga 2005. aasta Balti meister kestvuskrossis (klassis 4 takti).
