Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni motokrossi ja kestvuskrossi alajuht Heino Aavasalu, kas ohutus võistlustel on teie meelest probleem?
Viimasel ajal küll. Võistlejaid on palju ja neil on väga erinev tase. Üks sõitja teab, mida ta rajal teeb, teisega kipub aga ratas tegema seda, mida tahab. Ettevaatlikud peavad olema kõik. Möödasõit on siiski möödasõit.
Lahendust sellele probleemile ma ei teagi…
Mida on EMF ohutuse parandamiseks püüdnud ära teha?
Korralduse poole pealt vaatame eelkõige, et pealtvaatajate piirded oleksid korralikult paigas.
Vaatame, et rajakohtunikud oleks paigas nendes kohtades, kus võib midagi juhtuda. Nende ülesanne on anda taganttulijatele märku, kui keegi rajal kukub või seisab; anda märku, kui on vaja kiirabi.
Möödasõite ei saa nemadki ohutuks teha.
Kas võib olla kindel selles, et rajakohtunikud teavad, mida nad tegema peavad?
Rajakohtunike leidmine on raske. Päevad on neil pikad… Keegi ei taha seal raja kõrval eriti seista küll.
Kohtunike leidmine võistlustele on üldse raske. Võistlusi toimub väga palju, aga kohtunikke napib. Palju lihtsam on ju olla pealtvaataja.
Kas võistlejate koosolekust enne sõitude algust oleks abi, et lippude tähendused igaks juhuks meelde tuletada, üle rääkida, kuidas toimub start jms?
Võistlustingimustes on selliseks koosolekuks aeg ette nähtud küll ja see tuleb kõigile kindlasti kasuks.
Oleme EMFis arutanud seda probleemi, et paljud mitte ainult ei tea võistlustingimusi, vaid ka ei täida neid. Näiteks on jutuks olnud, kas ei peaks litsentsi ära võtma võistlejalt, kes hoiatusmärguandele määrustekohaselt ei reageeri.
Nõukogude ajal tuli enne sooritada eksam võistlusmääruste tundmise kohta, kui sind rajale võistlema lubati…
Praegune süsteem on selline, et võistleja saab litsentsi läbi klubi. Klubi peaks siis võistlejaid koolitama, nii vanu kui noori. Näib, et selles osas on klubide tegevuses suuri puudujääke.
Igaüks on ju suur isiksus. Kui ratas ostetud ja varustus ka, siis pole muud, kui võistlema. Reeglite selgekstegemisele erilist tähelepanu ei pöörata.
Streetmoto (kes on tänavu supermoto Eesti meistrivõistluste peasponsor) pealik Neeme Ervin, kas supermotos on reeglid paigas? Kukkumisi on olnud palju, kannatada saanud nii võistlejad kui pealtvaatajad, sa isegi viimasel Rapla võistlusel…
Reeglitega on üsna jama lugu, sest on olemas küll ingliskeelsed reeglid, millest EMFi lehel on lühiversioon aga midagi põhjalikku pole hakatud tõlkima. Toomaks võistlusrajale võimalikult palju rattaid, on jäetud suht suur osa vabaks, et vähendada kulusid, mis oleks vajalikud ratta viimiseks täiesti võistlustingimuseks vastavaks.
Mina olen püüdnud seda teha, paigaldades kõik topsikud, stoperdused ja suretusnupu. Vähemalt viimasest oli ka pühapäevases õnnetuses suur abi, sest kes teab, kuhu ja millise hooga oleks see tsikkel lennanud, kui minu eemaldumisel sealt küljest oleks mootor käima jäänud.
Vaadates selle aasta algust ja kukkumiste arvu, tuleb midagi kiirelt ette võtta enne, kui mõni mees või pealtvaataja puhta vigaseks jääb. Ja eriti teemakohane on hetkel sinise lipu (anna möödujale teed) teema, sest rääkigu profid, mida tahes, ei ole võimalik tihti rajal sõites eristada, kas taga on
ringiga järgijõudnu või sinu enda tihe konkurent.
Alade võistlusreeglid peaks leidma EMFi lehelt iga ala (ringrada, kross, jne) alt eraldi.
Kui kellelegi mõni ala huvi pakub ja niikuinii kõiki võistlusi vaatamas käib, siis võiks ehk kaaluda kohtunikuks hakkamist? Korraldajad oleksid kindlasti tänulikud, kui abikäsi juurde tekiks.
