“Kuni 125 cm³” võitja nr 9, Qingqi “Väike rott” omanik ja ehitaja Kasper Elissaar, Hiiumaa
“Endise idabloki rattad” võitja nr 23, ZAZi mootoriga ratas, omanik ja ehitaja Silver Sukles Raplamaa
“Muud mootorrattad” võitja nr 7, Honda GoldWing GL 1100, ehitaja Erki Evestus, Saaremaa
Publiku lemmikuks hääletasid lugejad nr 12, Kawasaki GPZ500S. Omanik ja ehitaja Heiki Tahur
Tekst Kullo Kabonen
Motomaania esimene mootorrataste konkurss on jõudnud võiduka lõpuni. Kolme kategooria parimate autasustamine toimub järgmisel nädalavahetusel Jõgevatreffil, kus võitjad saavad kätte 2999-kroonised tööriistakomplektid Proxxonilt. Samuti on võidutööd seal trefikülastajatele ja ilmarahvale imetleda.
Kui varakevadel asja planeerisime ja välja kuulutasime, seadsime endale kindlad eesmärgid. Esiteks tahtsime julgustada meie konkursist osa võtma ja oma isikupärast sõiduriista näitama ka n-ö “tavalisi” tsiklimehi-naisi-noori, kellele tsikliehitus pole omaette eesmärgiks, hobiks või koguni tööks. Teiseks lootsime meelitada osalema ka neid huvilisi, kelle raudratsu on lihtsamat päritolu, väiksem või eakam kui uhked ja kiiskavad pilgupüüdjad Tallinna kesklinnas. Ja kolmandaks (nagu oli ka konkursi tutvustavas kirjutises kirjas) – meie konkurss ei ole kindlasti “rahakottide võidujooks”. Ehk nupukas idee ja ülilihtne teostus võib anda samaväärse tulemuse ja olla oma- ja isikupärasemgi kui rattale külge keeratud pool miljonit krooni kataloogikaupa. Just nende eesmärkide nimel said paika vaieldud ka meie konkursi arvepidamise kategooriad, milleks on “sõidukid töömahuga kuni 125 cm³”, “endise idabloki rattad” ja “ülejäänud motikad”.
Ja rõhutamaks oma ratta kallal ise nokitsemise rõõmu, on valitud ka meie konkursi auhinnad – 2999-kroonised tööriistakomplektid Stokkerilt.
Vaadates konkursi tulemusi, võime rahulolevalt tõdeda, et see esimene vasikas ei ole kohe kindlasti mitte aia taha läinud. 27 julget osalejat kolmes kategoorias olid päris pikka aega vaadata-hinnata ka meie kodukal ning Motomaania lugejadki on oma lemmiku valinud.
Otsuse, kes osutuvad parimatest parimateks tegi zhürii, kelle teadmiste kohta kamba peale kokku võib julgelt öelda “üht-koma-teist motikate ehitamisest”. See oli muidugi nali, nii mõnigi zhüriiliige kannaks oma teadmiste ja kogemustega pisut teisel elualal tegutsedes kindlasti professoritiitlit.
Rattaid hindasid:
customiehitaja ja kroomispetsialist, ilmselt ühe Eesti kalleima ja kuulsaima tsikli, kuldse Eldoraado looja ja omanik Igor Brokk (Magnum Chrome, Narva);
turborataste ehitaja ja hetkel üsna tõenäoliselt Eesti võimsaimat tänavaratast, 260 hj kaherattalist omav Klaus Luhavee (Tallinn);
paljude tsiklite ja ka autode täistaastamisi teinud “vana ja vene” spetsialist Margus Tammaru (Tallinn), kel viimaste töödena ette näidata restaureeritud mattrohelised GAZ 69 ja K 750;
Eesti ainsa mopeedimuuseumi asutaja ja omanik, “piriviride” guru Oldmoped aka Jaan Kelner (Mopeedikeskus, Läänemaa);
elu jooksul ilmselt lugematut hulka sõiduvahendite pilte vaadanud ja seega kõikvõimalike ja võimatute sõiduriistade disainist üht-teist teadev Tehnikamaailma peakunstnik Kaido Soorsk.
Mida hinnati?
Et konkursi nimetus oli “Ise tehtud, hästi tehtud”, siis oligi peamiseks hindamiskriteeriumiks see, kui hästi ja kuidas mootorratta juures tehtud muudatused on aidanud sõiduriista omanäoliseks ja meeldejäävaks muuta ning muidugi see, et lõpptulemuseks oleks esteetiliselt nauditav ja terviklik mootorratas, millel on oma “mina” ja iseloom. Ehkki teostuse kvaliteet eraldi kriteeriumiks ei olnud, pöörasid zhüriiliikmed oma taustast tingituna paratamatult tähelepanu ka sellele, kuidas üks või teine idee reaalsuseks pööratud oli. Ja nagu iluduskonkurssidel ikka, on iga liikme valik lõppude lõpuks sügavalt subjektiivne, skaalaks “meeldib-ei meeldi”. Meil lihtsurelikel jääb üle usaldada valijate asjatundlikkust ja loota parimat.
Iga zhürii liige valis igas kategoorias välja kolm parimat. Kohapunkte andsime alljärgnevalt: 1. koht – 5 punkti, 2. koht 3 punkti ja kolmas koht 2 punkti. Paremusjärjestus selgus punktide liitmise teel. Võrdsete punktide arvu korral otsustas see, kumb ratas on saanud enam kõrgemaid kohti.
Ja siin nad on, meie konkursi parimad:
Võistlusklass “Kuni 125 cm³”
1. koht – nr 9, Qingqi “Väike rott” omanik ja ehitaja Kasper Elissaar, Hiiumaa
2. koht – nr 17, kroomvõrr Riga, ehitaja ja omanik Vladimir Stepanov
3. koht – nr 4, Druzhba mootoriga Riga, Kalmer Kupits
Võistlusklass “Endise idabloki rattad”
1. koht – nr 23, ZAZi mootoriga ratas, omanik ja ehitaja Silver Sukles Raplamaa
2. koht – nr 5, Dnepr MT 11, ehitajaks Elvis, omanik Ahti.
3. koht – nr 20, 70-ndate stiili Jawa 350, omanik ja ehitaja Jarko Hüvanen
Võistlusklass “Muud mootorrattad”
1. koht – nr 7, Honda GoldWing GL 1100, ehitaja Erki Evestus
2. koht – nr 11, külgkorviga Kawasaki ZZR 1100, omanik Igor Ellisson
3. koht – nr 14, Suzuki GS 500 streetfighter, ehitaja Andrus Bergman
Publiku lemmikuks hääletasid lugejad nr 12, Kawasaki GPZ500S. Omanik ja ehitaja Heiki Tahur.
Iga kategooria esimese koha võitjate auhinnaks on Proxxoni tööriistakomplekt Stokkerilt väärtusega 2999 krooni, teiseks platseerunuid peetakse meeles Motomaania aastatellimusega ja kolmanda koha omanikud võivad omaks pidada raamatut “Mootorrattasõidu ABC”.
Publiku lemmik saab auhinnaks särgi „Motomaania publiku lemmik 2007”. Teist sellist ei ole mitte kellelgi!
Zhürii komnmentaare:
Margus:
Nr 7, Honda Goldwing. Rattalt peegeldub omaniku siiras elurõõm. Mulle meeldivad just need kenad ja sõbralikud maainimesed, kes on tänuväärseks vahelduseks verd tarretada püüdvatele pealuudele ja kotkatiibadele. Muhelema paneb mõte tsiklijumala naeratusest peale suveöist sõitu. Väga inimlik motikas.
Nr 9, Qingqi “Väike rott”. Rotika stiili võiks julgelt edasi arendada. Paagi alla sobituks hästi üks veidi kõver ja roostes poekorv – näiteks limonaadi, traadi- ja teibirulli panipaigaks. Üldise mulje rikub aga esituli, mis tuleks kiiremas korras saata teiste plastjubinate kõrvale garaazi nurka. Väiksemat sorti plekist kestaga esituli kõrvaldaks ebakõla.
Nr 27, “Köiega IZH”. Tõenäoliselt olen ma ainuke, kes sellele rattale punkte annab. Tegemist on ju totaalse saraga, häbiplekiga teiste nominentide seas, õudusega kroomivenna unenäos, kui ta oma viltkäia kõrvale, rohelise poleerpasta kastile korraks tukastama on jäänud. Kuid midagi selles rattas siiski on. Ta meenutab puutumatut looduskaitseala, kus puud risti-rästi maha on kukkunud ja seal niiviisi vaikselt tohletavad. Vaevalt muidugi, et see mootorratas ise niisuguseks on muutunud, küllap seal on ka omaniku käsi mängus, igatahes näib kõik vajalik olevat ühes. Ei saa välistada, et ta läheb isegi käima ja viib omaniku järjekordsele rännakule. Sümpaatne kooslus.
Igor:
Idabloki võistlejatest torkas silma nr 5, Dnepr MT 11, mis on igati õnnestunud ja omas stiilis pea laitmatult välja peetud sõiduriist. Mitte midagi liigset. Ilus.
Võistlusratas nr 15, HarleyDavidson on teiste ratastega võrreldes muidugi privilegeeritud seisus, sest sellele margile pakutakse kogu maailmas lugematut hulka kataloogijuppe, millega oma sõidukit kaunistada. Ent ka siin peituvad ohud – kui ikka täpselt ei tea, mida teed, võib ka kvaliteetse lisavarustusega “puusse panna”. Nr 15 puhul seda juhtunud pole, valitud stiilis on hästi püsitud ja tulemus (mis küll ei pruugi kõigile meeldida), on asjatundja silmale kenasti tasakaalus.
Klaus:
Nii, kolme klassi esimesed, minu meelest. Kõigepealt “kotiraputajad” ehk kuni 125cm³. Nr 17 ja kroomvõrr. Mitte sellepärast, et läigib, aga tundub kõige asjalikum nendest pakutavatest.
Idabloki ratastest nr 23, sest tundub, et asi toimib. Oma silmaga nägin, kuidas asi “motokrantsi” päeval aeglussõidus hästi sõitis ja proovis isegi kiirendada, mis sellise jumalaime kohta üsnagi tublisti välja tuli…
Muud rattad – nr 11, sest EML raam teeb riistapuu üsna haruldaseks. Huvitav oleks teada, kas EML pakkus omal ajal sellist raami kitti või on tegemist eritellimusega? Ja muidugi soojendusega korv. Eks ta üks madalalt lendav riikidevaheline rakett ole, korv küljes, et palju pakse sisse mahuks. Muuseas -osadel säärastel korvidel keerab ka korvi enda ratas esimesega sünkroonis.
Jaan:
Nr 7, Honda Goldwing. Minu lemmik. Hea tooriku veel parem teisend. Kogu skulptuurindus ja pildindus on, erinevalt igasuguste eesti aerograafigurude tehtud skullidega ratastest, ratta detailidega ideaalselt seotud ja kokku sobivad.
Nr 5, MT-11 Dnepr / Nr 23, Sapaka mootoriga tsikkel – viik. Esmapilgul stiil täiesti ideaalselt paigas, ei midagi puudu ega midagi üle. Ainukesed “vaieldavad” detailid on nr 5-l “saksa stiilis” suunatuled lenksu otstel ja sapakal näidikublokk. Mis vahet, mis on masina ehitustoorikuks võetud? Tähtis on ju lõpptulemus ja see on hea. Ja mõlemad on ehitatud/ümber ehitatud legaalselt!
Nr 9, Qingqi – ehe “inglise stiili” roller. Täiuslikust õnnest puudu vaid veel teine esituli.
Kaido:
Midagi ümber ehitades/täiustades on imelihtne lõhkuda tehase poolt loodud mootorratta ideed või kontseptsiooni. Loogilisem oleks ju tehase loomingut samas suunas edasi töödelda – avada mõne lihtsa võttega mootorratta peidus pool.
Noortel poistel pole tavaliselt just üleliia vahendeid ega oskusi. Kui keegi neist väikese ümberehituse ette võtab, selle asemel, et hullunult oma vanaisa võrriga kuni totaalse lagunemiseni ringi kimada, siis on see juba omaette saavutus. Rihmaveoga saemootor Riga raami vahel annab märku arenevast insenerimeelest. Esimese koha punktid on antud teatud osas avansina tulevaste tööde eest.
Mõned üldised kriitikanooled kah erinevatest zhüriiliikmete kommentaaridest:
- Vahel püütakse ühest mootorrattast ehitada teist. Sellise rikutud mootorratta vaatamisel tekib tihtipeale mõte, miks peab mõne ümberehitaja tee olema nii okkaline? Selle asemel, et valida endale sobivam toormaterjal soovitud tulemuse saavutamiseks.
- Muidu ilusalt ehitatud ratas on koleda ja sobimatu juhtrauaga ära rikutud. Miks teha käsitööna oma garaazhis detaile, millele täpselt samasuguseid saab ka poest osta, ainult et teostus on ostetvatel kvaliteetsem…
- Ikka tehakse meil veel “külamehechoppereid”, mille viimistlustase on nullilähedane, põhiline on kõrge lenks ja/või astmega sadul (sadulakate loomulikult lotendav ja voltiv) ja/või sissibar. Osadel täiuslikust õnnest puudu vaid narmad sadula äärel ja lenksuotstel, osadel ka need olemas. Selliseid on tehtud kogu maailmas, mujal oli see periood lihtsalt mitukümmend aastat varem.
- Arusaamatuks jääb, kes oli mees, kes ütles, et rattale peavad olema maalitud koletised. Ma saan aru inimeste alateadlikust soovist samastuda jõuga, kuid miks peab selle sümboliks olema ilmtingimata mingi mädanenud pealuu. Poleks ju paha, kui rattal oleks kujutatud näiteks Suurt Tõllu, kes on kahmanud ühe peotäie tigedaid pisikesi vaenusõdureid ja peab aru, mida nendega ette võtta. Mõnel vaenlasel võiks siis olla natuke koolja nägu, kui päris ilma kuidagi ei saa…
