Oldmoped suvepäevadele saabumas.
Reisikiri biker.ee suvepäevadelt, mis pakkusid kihvti üllatust ja mõnusat olemist ühes väikeses Raplamaa asulas.
Peale Viljandi Folgilt pääsemist ja veendumust, et Pärnust läheb kord päevas buss Vana-Vigalasse asun kindlameelselt piletit orgunnima, kõik sujub. Bussireis on tüüpiline “tunne oma kodumaad”. Kivi-Vigalas tähelepanu teravneb, ja peale mitmet Vigalat jõuan lõpuks Vana-Vigalasse.
Vähekasutatud korralik bussijaam on esimene tervitaja, edasi paistab vist koolimaja. Kuna minu jaoks tegemist täiesti võõra asukohaga, võtan suvalise suuna. Enda viga, et ma pole täpselt kursis KUS kohas Vana-Vigalas biker.ee suvepäevad kulmineeruvad, aga info muutub nüüd iga hetk üha olulisemaks, koostan mõttes plaani selle teadasaamiseks, kuna sms ühele asjaosalisele on endiselt vastust ootamas.
Eemalt paistab pood, ainuke selles muidu armsas ja korralikus väikses Vana-Vigalas. Mõtlen, et sellises kohas peaks vist olema kõige informatiivsem koht pood, (kuna pizzabaar nägi väga suletud välja) nii kohalike uudiste, kui ka muidu kollase meedia ja seebikate kohapealt: ” Tere! Vabandage, ega te ei oska öelda, kuhu kohta teil siin täna mootorratturid kogunevad?” “Oiijaaaa, kas teie olete ka nendega??? Kas te olete mõni ajakirjanik??? Nad sinna laululava juurde pidid tulema, jaaa see on seal staadioni kõrval, lähete muudki edasi ja siis paremale! Kas te teate palju neid tuleb? Mis seal veel toimub? Teate, sinna pidi mingi bänd ka tulema!”
Poest lõpuks väljudes näen ees veoautot siniste peldikutega ja hädas autojuhti, kes automaatselt minu poole pöördub umbes sama murega, mis mul endal hetk tagasi oli. Annan juhised võimalikult hästi edasi ja lehvitan veel järele. Ise nüüd sammumas samas suunas, keset väga vaikset Vana-Vigalat. Poetädi juhatuste järgi jõuan põllule, mille servas paistab kuumuses tülpinud muruniitja ja parki meenutav võsa ja muidugi siniste peldikutega auto. Ega siis midagi, tuleb üle põllu minna (ka paar tsiklisti kasutasid seda teed hiljem).
Koht on lihtsalt võrratu, viisakas laululava palkidest pinkide ja kaugele paistva elektripistikuga, vanad puud, mis lahkelt varju pakuvad ja tihe pügatud muru, ruumi palju palju. Puudevahele astudes märkan, et latern mu kohal põleb, keset päiset päeva. Edasi uudistades avastan lava tagant jõekäänu, kus võimalik supelda. Ühesõnaga mõnus.
Ei lähe kaua, kui saabub Motokas, mõned asjatoimetused ja biker.ee suvepäevad võivad alata. Esimene külaline Miilits on varakult kohal ja õige pea ka teised korraldajad Pikk ning Efendi ja Pihelgas.
Kokkuvõttes mõnus motoüritus, mille miinuseks küll oli vähene külastavus, loodame siiski, et korraldajatel on tahtmist järgmisel aastal uuesti teha. Äramainimist vajab kindlasti ka üllatus, mis seisnes kohaliku näitetrupi väga kihvtis lavatükis ja “Singirullides”, biker.eelastele väga meeldis väidetavalt, ning midagi sellist pole varem motoüritustel nähtud.
Pildid üritusest siin.
