Tüüpiline pilt: tagumise porikani sissevajunud tsikli väljatõmbamiseks on vaja mitme mehe jõudu.
Esimest korda Eestis peeti Võrumaal Hinsas, Ansmäe rajal kolme tunni pikkune enduuromaraton.
Soolosid oli vihmasel ja rõskel hilissügisesel päeval starti tulnud 54. Toivo Nikopensius sai küll stardist traditsiooniliselt hästi minema, kuid alustas sõitu suhteliselt ettevaatlikult. Paar esimest ringi kulusid rajaga tutvumiseks ja olude selgitamiseks.
Esimeselt ringilt tuli kõige ees Mart Meeru, kes alustas marulise tempo tegemist. Teda jälitas vana rivaal Riho “Lärm” Kollist, nende järel Nikopensius.Harrastajatest alustasid tempokalt Vallo “Volts” Põder ja Priit Palatu.
Kuus ringid sõideti Meeru juhtimisel, siis võttis liidriohjad enda kätte Nikopensius ning enam ta neid ei loovutanud. Meeru langes Nikopensiuse, Lärmi ja Voltsi järel neljandaks ning pärast Voltsi pikemat “suplust” vahetas mitmel korral Lärmiga teist-kolmandat positsiooni.
Kõige tõsisemaks takistuseks oli rajal muda. Pinnas on Hinsas savine ning kleebib igale poole tugevalt nagu PVA liim. Kui võistlusele eelneval päeval oli maa veel üsna kuiv olnud, siis öösel hakkas sadama ning sadas ka terve võistluse päeva. “Mingi maasikas peab ikka olema,” arvas soolode rajameister Volts enne starti. “Tuleb Gotland volüüm kaks, Eesti variant.”
Ja Voltsil oli tuline õigus. Mida aeg edasi, seda pehmemaks muutis vihm raja. Palke polnud Volts rajale takistuseks seada saanud (olid vaid mõned, metsas ise rajale jäänud kohtadele langenud tüved, kuid needki üsna väikesed). Aga mudast piisas täiesti, et sõitjate elu hullupööra raskeks teha. Kelle hoog vähegi väiksem oli, selle ratta neelas muda endasse ja välja enam ei päästnud, puuri palju tahad. Mitmete meestega tõsteti rattaid mudast välja. Õnneks leidus raja ääres hulgaliselt abistavaid käsi, kes ei peljanud end pealaest jalatallani sopaseks teha ning ka võistlejad aitasid üksteist.
Kõige hullemaks auguks osutus finiši lähedale, bagikrossiraja kõrvale rajatud lomp, kus kaks laiadest laudadest valmistatud purret. Sõidu alguses oli sealt üsna lihtne läbi pääseda, kuid mida rohkem vihma sadas ja rattad maapinda pehmemaks muutsid, seda rängemaks takistus muutus. Kusagil sõidu keskel hakkasid sõitu jälgivad pealtvaatajad soovitama lombist täiega läbi sõita – mis osutus aga valeks, kuna vesi oli liiga sügav ning rattad uppusid ja nende väljatõmbamiseks tuli kasutada kõrvalist abi. Hiljem aga mootorist vett välja lasta. Lombi ohvriks langes näiteks ka Volts, kes kulutas selle suplemise ja tagajärgede likvideerimise peale rohkem kui pool tundi. “Ise ta selle lombi kaevas,” naeris sõidu lõpus Nikopensius.
Pori oli nii libe, et sõit meenutas ka siledal maal pigem uisutamist. “Lapsepõlv tuli meelde, nagu liuväljal olid,” rääkis Volts pärast sõitu.
Oli ka mitmeid jõhkraid tõuse, mille ületamise tegi keeruliseks asjaolu, et enne tõusu oli mingi väiksem takistus (kurv vms), mis tegi tõusust ülessaamiseks vajaliku hoo kogumise raskeks. Tõusude ette kogunesid aeg-ajalt üsna pikad järjekorrad üritajatest, kellest kiirematel oli omakorda keeruline mööda pääseda.
Võitja Nikopensius tegi pisut rohkem kui kolme tunni jooksul ainsana 22 ringi. Kui millegi üle nuriseda, siis selle üle, et kolmetunniseks sõiduks oleks rada võinud olla mõnevõrra pikem (oli 3,6 km), leidis Nikopensius. Võistluse parimaks ringiajaks sõitis ta oma teisel ringil 6.40,9 minutit (üle kümne sekundi kiiremini Meeru parimast ajast).
Ka Meeru mässas suures lombis, kuid temal õnnestus säilitada teine koht. Lärm tunnistas, et Hinsa sõit oli tema jaoks märksa raskem Gotlandi maratonist. Ebaõnn algas sellest, et tehniliste probleemide tõttu ei saanud ta Hinsal sõita 300-se kahetaktise KTM-iga, nagu plaanis, vaid pidi starti tulema 450-se neljataktisega. Poole sõidu pealt oli ta aga siiski sunnitud ratast vahetama ning sõidu lõpetas ta juba Husabergiga. Lärm kurtis veel kehva rehvivalikut. Kõigest hoolimata sõitis ta Meeru ja harrastajate liidri Alari Arrakuga võrdsed 19 ringi ning oli open klassis kolmas.
Harrastajatest, nagu öeldud, tegi tubli ja stabiilset sõitu mäkketõusuringkondades Kvaak-Kvaagina tuntud Arrak. Volts sööstis peale sunnitud seisakut taas rajale ning tuli hullu sõitu tehes harrastajate seas Tiit Tombi järel kolmandaks (parimate ringiaegade arvestuses oli Volts Lärmi järel koguni neljas).
Ülitubli sõidu tegi ainsana 85-se kahetaktisega rajal käinud krossipoiss Marnet Polski, kes läbis 13 ringi ja tuli üldkokkuvõttes 20. Rajal käis ka üks pitbike, mis rühkis visalt ja osavalt edasi, kuni kukkumise tõttu sidur täiesti ära kadus – kirjasaadud kuue ringi üle oli sõitja ise väga uhke. Olid ka mõned raskemad rattad, LC4-d, mis said samuti rasketes tingimustes kenasti hakkama.
Paljud vaevlesid erinevate tehniliste probleemide käes, mis nii pika sõidu ja ekstreemsete tingimuste puhul on loomulik. Tõnu Juhkam pääses starti alles umbes kakskümmend minutit pärast seda, kui võistlus oli juba alanud – mootor lihtsalt ei tahtnud käivituda ning rohkem kui tund üritas Juhkam talle elu sisse puhuda. Kui see lõpuks õnnestus, kostis õnnelik “Jess!” ja sõit võis lõpuks ometi alata.
Oli ketipurunemisi, linkide lõhkumisi, katkiseid hammasrattaid ja mitmeid muid probleeme.
Hulgaliselt seisis raja ääres mitmesugustes asendites ja mitmesugustel põhjustel “ärapargitud” tsikleid, mille omanikud läheduses elu üle järele mõtlesid. Kes tegi suitsu, kes ajas niisama juttu. Mõnel õnnestus patsient veel enne sõidu lõppu käima saada ja edasi põrutada, mõnel nii hästi ei läinud.
ATV-sid käis päeva teises võistlussõidus rajal 29; kohale oli tulnud ka mitmeid quade, kuid arvestades rajaolusid pidasid nende omanikud targemaks võistlust raja äärest pealt vaadata.
Nende kolmetunnise katsumuse, mis lõppes pimedas, pidas kõige paremini vastu vaid üheks ringiks liidripositsiooni loovutanud Siim Vaide. Vaide tegi selle ajaga 21 ringi. Tema järel lõpetasid 20 ringi sõitnud Jan Kuusik ja Avo Vaher. Viimane neist tuli esimeseks ATV harrastajate klassis, Vaherile järgnesid seal Priit Sei ja Ändi Ereline. Litsentsiga ATV-sõitjatest oli kolmas Erik Reinmets. Veteranide klassis aga panid paremusjärjestuse omavahel paika Jaan Margus, Aare Õis ja Toomas Vaide.
Mõned pildid siin.
Suur aitäh Tõnu Juhkamile abi eest!
