“Härrased, käivitage mootorid!”
Eile tähistati Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal legendaarse mootorispordivõistluse, Kalevi Suursõidu 50. juubelit. Mõned kaadrid meeleolukast üritusest siin
Kalevi Suursõidu ajalugu algab 1959. aastast, kui Iru-Kose-Kloostrimetsa ringrajal sellise nime all esmakordselt septembrikuus võisteldi. Tagantjärele vaadates oli tegu Eesti mootorispordi jaoks olulise aastaga, sest esimesed võidusõidud peeti Tartus Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrajal, ka osalesid mitmel võidusõidul Tallinnas sportlased väljastpoolt Nõukogude Liitu: Tšehhoslovakkiast, Poolast, Saksa Demokraatlikust Vabariigist ja Soomest (pannes nii aluse rohketele kontaktidele välismaal, samuti ühistööle Nõukogude ja Tšehhi motokonstruktorite vahel).
Esmakordselt jõudis 1959. aastal Eestisse ka medal autode ringrajasõidus, kui eelkõige motosportlasena tuntud võidusõitja Ants Promet tõi Minskist kaasa Nõukogude Liidu meistrivõistluste pronksmedali.
Esimene Kalevi Suursõit oli algselt plaanitud osaks 18.-27. septembrini Tallinna “Kalevi” auto-motoklubi poolt korraldatud mootorispordi nädalast, mille teiseks suureks osaks pidi saama Komsomoli staadionil peetav speedway võistlus koos mõni päev hiljem sealsamas peetavate Nõukogude Liidu meistrivõistlustega samal spordialal. Teadaolevalt jäid need võistlused aga pidamata.
Kalev I Suursõit oli aga ürituseks, millega avati uus Iru-Kose-Kloostrimetsa ringrada. Vaid osaliselt Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada hõivanud võistlustrass pidi olema vastuseks Pirita elanike kaebustele, keda häiris nende elamuteni suvistel võistlustel kanduv müra, samuti liikluse sulgemised Merivälja suunal. Nn uus ringrada kulges toona aga sisuliselt elamuteta piirkonnas ning sõidud seal kedagi häirida ei oleks tohtinud, samuti ei sulgenud see liiklust Pirita teel.
Esimese suursõidu kandvama osa pidid moodustama eelkõige autode võidusõidud, seega läksid 31 mootorisportlast erinevates klassides starti üheaegselt. Üheskoos startisid võistlejad nii 125, 250, 350 kui ka 500′ste klassis, vaid korvidele anti eraldi start.
Mootorrataste esimese võidusõidu kiireimaks osutus Henno Hendrikson, teisena lõpetas Vambola Helm ning kolmandana teenekas mootorisportlane Jaan Küünemäe. Nemad võistlesid 350 cm3 mootorratastel. 250 cm3 kiireim ja ainus lõpetaja selles kubatuuris oli neljandana finišeerinud Endel Kiisa. 500 cm3 mootorratastest aga ükski finišini ei jõudnud.
125-stel oli kiireim Kalevi I Suursõidu peakorraldaja ja ürituse hilisem hing Richard Laur, talle järgnesid Ants Kalam ja Ilmar Tarimäe. Naistest olid kolm kiireimat Aita Helm, Mare Eimre ja Õilme Kaseorg.
Korvide võidusõidus arenes peamine duell Peet Gusteli – Helmut Aasa ja Ervin ning Evald Valla vahel. Rajakatte kehva seisukorra tõttu võistlejate protestist tingituna kuueringiliseks lühendatud võistluse võitsidki vennad Vallad, kellele järgnesi Gustel-Aas ning Valdur Ploom – William Suurkuusk.
Sellest esimesest võidusõidust võrsuski üritus, mille ajalugu saab mõõta 50 aastaga. Selle aja jooksul on suursõidul olnud nii ülevaid kui ka nukraid hetki. Sportliku kõrgepinget pakkusid aastast aastasse kestnud duellid Lembit Teesalu ja Kari Lahtineni vahel, nukraid hetki aga Joey Dunlopi ja Tõnu Räägu hukkumine ning 1978. aastal Viljandi lähistel asunud Vana-Võidu ringrajal vormelautode sõidu ajal toimunud avarii, mis nõudis ühe pealtvaataja elu ja tõmbas aastateks kriipsu vormelautode startidele Eesti NSV-s.
Lisaks Tallinna Iru-Kose-Kloostrimetsa ja Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale on Kalevi Suursõite peetud ka juba mainitud Viljandi vana-Võidu ringrajal ning Tartus Ojaküla-Vanamõisa-Põvvatu ringrajal. Kahjuks tuleb praegu suursõitudest rääkida aga minevikuvormis, sest viimast korda peeti Eesti ringrajasõidu esindusüritust 2006. aastal. Praegu peetakse Pirita ringrada võistlemiseks liiga ohtlikuks ning võistlusi nimekal linnarajal, ei Kalevi Suursõidu, ei mõne muu nime all enam ei korraldata.
Samas on need 50 aastat andnud ka rohkelt põhjust, et olulist juubelit kokkusaamisega meenutada. Nii olidki reedel Pirita ringrajal, stardisirge rolli omal ajal täitnud Kose sirgel koos võidusõitjad, mehaanikud, treenerid, kohtunikud ning korraldajad. Üritusele olid kohale tulnud nii need, kes võistlesid 50 aastat tagasi (Peet Gustel, Ants Promet, Uno Aava, Vambola Helm, Ants Kalam jpt), kui ka need, kes jõudsid starti Kalevi Suursõidu järgnevatel aastatel.
Esindatud oli ka valik võidusõidutehnikat, mitu Estonia vormelit, kaks Formula Studentit ning rohkelt kaherattalisi. Viimaste arvukaim esindus oli pärit Soomest, kuid esindatud olid ka Eesti võidusõitjad. Vanimaks rajal auringi teinud kohalikuks võidusõidumootorrattaks oli Minski 125′ne ringrajamootorratas, peotelgis aitasid sobivat õhkkonda luua aga võidusõidumootorrattad Eesti Mootorispordi Muuseumist ning Urmas Teearu erakogust.
Ürituse raames andis Eri Klas Eesti Rahvuskultuuri Fondi (ERF) esindajana üle graafilise lehe Uno Aavale, Kalle Keelele, Rein Siimule, Juhan Seinale ja Meelis Telliskivile, märkimaks ära nende koostöös sündinud Ants Seileri nimelise alamfondi tegutsemise ametlikku algust. Tegu on ühega kolmest rahvuskultuuri fondi juures tegutsevast sporditeemalisest alamfondist, mille eesmärgiks on tunnustada autospordiga seotud noorte inseneride või inseneriks õppijate tegemisi.
Temaatilised mälestusesemed said ka need inimesed, kes on edukalt esinenud Kalevi Suursõitudel või aidanud kaasa võidusõitude korraldamisele. Võidusõitjatest tänati Richard Lauri, Kari Lahtineni, Luule Tulli, Jüri Raudsikut ja Lembit Teesalu.
Auringilt naasenud võidusõitjad panid ka pärja Joey Dunlop’i hukkumiskohta märkivale mälestuskivile, märkimaks nii Kalevi Suursõitudel hukkunud võidusõitjaid kui ka neid mootorisportlasi, treenereid, mehaanikuid ja kohtunike, kes on tänaseks meie seast lahkunud.
Juubeliks valmis ka Aare Arula sulest brožüür “Kalevi Suursõit – viis aastakümmet”, mis annab tagasihoidliku sissevaate Kalevi Suursõitudesse.
