Leigo jäärada oli täielik ekstreem

Sport | 09:39 kirjutas Helen Urbanik | Kommentaarid välja lülitatud

Härmas, aga rahulolev; foto Helen Urbanik

Leigo järvedel Valgamaal sõideti eile, 23. jaanuaril jäärada, mis oli igas mõttes ekstreemne: jube külm, fantastiliselt ilus ilm, lõpp hea rada ja ootamatult palju vapraid sõitjaid osalemas.

Eelkõige muutis sõidu ekstreemseks loomulikult temperatuur. Hommikul vara näitas kraadiklaas Lõuna-Eestis -30 kraadi, Tallinna pool oli umbes -23. Leigolgi valitses enne sõidu algust päris krõbe külm, -26.

Suure külma vastu oli enamik sõitjaid väga põhjalikult valmistunud. Kes tõi tsiklid kohale soojas bussis, kes pani sinna veel puhurigi huugama. Kes kärul, kuid tekkidesse mähitult. Paljudel oli kaasas generaatoreid ja mitmeid elektrilisi või gaasilisi soojategemise aparaate, millega siis ohtralt kuuma anti. Urmas Peeglile ehk Plekatsil oli koguni telk kaaasa võetud, kuhu siis mitu suurt puhurit korraga tööle pandi ja saavutati saunale vääriline temperatuur. See pühamu osutus väga populaarseks, kust käis päeva jooksul hulgaliselt rattaid ja inimesi läbi. Kuid suurepäraselt töötas ka selline meetod, et Tallinnast käru peal kohale tuues (tekk vanade vormelisõitjate näpunäidete kohaselt ümber mootori mässitud) pandi tsiklit tee peal paar korda käima: Leigol oli asi paugupill.

Sõitjad olid ka ennast väga korralikult ette valmistanud: leikoplastiga kinniteibitud näod, hanerasva või vaseliiniga sissemääritud ihuliikmed, küll oli kaitseks kasutatud ajalehti, küll mässiti põlvi kilesse. Uus trend on kindlasti lambanahast õmmeldud lenksukotid – need olid väga tõhusad ja nägid ka ägedad välja.

Peakorraldaja Riho “Lärm” Kollisti põhimõtteks näib olevat väljakuulutatud võistlust mitte ära jätta ja kuigi mitmed enne üritust teatasid, et nemad nii külmaga kohale ei tule, siis paljud olid tulnud otsima just seda ekstreemsust. Enne stardi algust sõidueelsel koosolekul otsustati üksmeelselt, et ka sõidu aega ei hakata lühendama: kui juba, siis ikka 2 tundi.

Kohal oli tõesti palju soolosid: kriips alla 60. Nende hulgas kaks naist (Astrid Valdmann ja Tiiu Tamm) ning üks poiss (Tarvi Remmelgas). Kõik kolm sõitsid vapralt lõpuni ja finišis oli neil nägu küll ainult naerul. Ka rada oli selline, et sõites küll külm ei hakanud: keerutas nii järvede peal kui nendevahelistel ülesõitudel, kohati oli ka veidi enduurokatseid meenutavaid lõike ning mõned hüppedki.

Nagu Vallo “Volts” Põder lubas, nii ka sai: stardi võitis tema oma suurel Husabergil. Sõidu lõpuks ta siiski üldkokkuvõttes nii ette ei jäänud (üldkokkuvõttes seitsmes), kuid Kärnatajate esimene koht oli taskusse pandud. Finišis oli Voltsil nägu nalja täis, ainult kurtis, et kõik kohad alates tagumikust on kanged – pole ligi aasta ühtegi võistlust teinud.

Esimeselt ja veel mitmeltki ringilt tuli ees peakorraldaja Lärm, kes oma tohututel isevalmistatud piikidel harrastas ringrajale sobivat stiili: kurvides põlv peaaegu maha kallutatud. Pidamine oli võimatult hea. Päris lõpuni ta siiski nii kallutada ei saanud, kuna ligi pooled rehvis olnud piikidest lõpetasid töölepingu.

Lõpuks tuli Lärmil alla vanduda Marko Heinmäele, kes oli temast finišis ligi minuti võrra ees ja võitis klassi soolo Open (teine Taavi Laur ja kolmas Billy Toomla). Soolo Open esikohta jahtis kindlalt ka Peeter Koval, kes oli kahjuks sunnitud katkestama ja piirduma vaid kolme läbisõidetud ringiga: möödumisel ühest Polt Bike klassis sõitvast streetfighterist läksid nende trajektoorid nii sassi, et tekkis kokkupõrge ning parandamatult kannatada sai selle käigus Kovali Kawasaki. Kuid soolo Vaba klassis oli Lärm siiski kiireim, edestades Hannes Hansmanni ja Timo Vackermanni.

Kärnatajate esikolmik niisiis Volts ja Tiit Tomp, kel õnnestus lõpuks mööduda pikalt taga aetud Rolf-Otto Rootsmast. Soolo Veteranide esimene Jüri Brauer (üldkokkuvõttes üheksas) oli samuti sõidu lõpus mõnusalt rahulolev – tema oli pikalt Tiidu ja Rolfiga pundis sõitnud, jättes oma klassis selja taha Jüri Konoplitski ja Martin Roosi.

Erilist äramärkimist väärivad Polt Bike klassi seitse sõitjat: eelkõige seetõttu, et nad üldse sõitma tulid ja nagu selgub, ka kohale jõudsid. Kuid mehed võitlesid oma sellisele jäärajale (liiga järsud kurvid ja rasked olid just ülesõidud nende jaoks) mitte just kõige paremini sobivate tsiklitega siiski vapralt lõpuni. Küll kaotasid nad sõidu käigus summuteid, küll oli mõnest streetfighterist laiade kukkumisraudade tõttu kitsamas kohas keeruline mööda pääseda. Paaril korral tekkis ka ohtlik olukord, kus mõni neist külje maha pani, kuid mootor käima jäi ja tohutute poltidega ratas nii sõitjale kui möödujatele ohtlikult ringi käis. Üks meestest oligi oma püksisääre sellise juhtumi käigus ära hekseldanud, jalg siiski õnneks kannatada ei saanud. Samas suutis Jaanus Erikso läbida koguni 17 ringi (võrdluseks, Heinmäe sai kahe tunni jooksul kirja 22 ringi), Veiko Vaarimaa, Tauri Taevas ja Jaanus Kirillov aga 15 ringi.

Mis tulemustesse puutub, siis soolode arvestuses ei ole need lõpuni usaldusväärsed. Ajavõtuvärav oli ehitatud finišihüppele nii lähedale, et sõidu jooksul aeti see osalejate poolt kaks ja pealtvaataja poolt üks kord ümber, nii et mõningasi ebakõlasid kahtlemata tekkis.

Kuid ATV-de ja quadide sõiduks tõsteti värav hüppest kaugemale ja seekord jäi see ka püsti. Neis klassides tuli poolteist tundi kestvaks sõiduks rajale 21 meest ja üks naine (Angela Veerpalu), kellest üks tulemust kirja ei saanud. Kiireimaks osutusid kahtlemata Quad naeltega klassi mehed (Raini Roomets, Arvi Vaaderpass, Raul Kirt), kuid ka ATV vaba klassi (naelad lubatud) esimene Ahti Koort oli üldkokkuvõttes viies. ATV Open 750 klassi kiireim oli Renee Reinu, ATV Kärnatajatest Tarmo Lõiv ja Angela Veerpau üldkokkuvõttes 15. (ATV Open 750 klassi 7. koht).

Sõitmas käis ka kaks vaprad last quadidel ja üks poiss pitbike’il.

Kõiki tulemusi näeb Team Joyride lehel. Need lähevad ka rahvaspordi karikasarja arvestusse, mille järgmine osavõistlus on Piksepini 30. jaanuari sõit (toimub ka sarja eelmise hooaja suur autasustamine).

Afterparty Leigo talus ja saunas kuuldavasti kirjutamise hetkel alles kestab Väga äge võistlus oli. Aitäh Tõnu Juhkamile. Rohkem pilte peagi.