Rumeenia Red Bull Romaniacsi rajaga tutvumise trip

Ojast voolas vastu muda, mille olid liikvele ajanud üleujutused

Ojast voolas vastu muda, mille olid liikvele ajanud üleujutused

18.-24. mail külastas Riho „Lärm“ Kollist, kes kavatseb koos Mart Meeruga esimeste eestlastena osaleda Red Bull Romaniacsi ekstreem-enduurol Rumeeniat, et aimu saada, mis neid 25. juunil algaval võistlusel ees hakkab ootama.

Järgnev ongi Lärmi kirjeldus retkest. Tartust Rumeeniasse, Sebese linna on umbes 2000 km. Vaadates navi kaarti, mis Rumeenia koha pealt on päris puudulik, tuli meil sõiduajaks 31 tundi. Alates Poolast Lublini linnast algasid väiksed üleujutused, mis Ungaris muutusid väga suurteks ja kuni Rumeeniani olid mitmed teed suletud. Meie trass oli Tartu-Kaunas-Lublin-Miskolc-Oradea -Deva-Sebes. Tagasi otsustasime minna Sebes- Budapest-Bratislava-Katowice-Varssavi-Tartu (2400 km). Kõikidele tsiklimeestele, kel plaan Rumeeniat külastada, soovitan trassi Oradea-Deva (E79), mis on umbes 120 km pikk ja mille läbimiseks kulus bussiga 3,5 h.

Kohale jõudsime Sebesesse õhtul kell 22.30. Siin selgus, et meie giidiks on 30-aastase sõidukogemusega Red Bull Romaniacsi võistluse direktor Dougie MacLean. Mul oli selle üle eriti hea meel, kuna ta oli nõus vastama kõikidele minu küsimustele, mis puudutasid ees ootavat Romaniacsi võistlust. Mees sõidab siin Rumeenia mägedes gruppe vedades aastas maha 15 000 km. Ta on 52-aastane šotlane. MacLeani rattaks oli hetkel KTM 200 EXC, mis oli läbi sõitnud 480 h ja 14 800 km. KTM-i tehas oli soovinud tema eelmist ratast endale, kuna masina läbisõiduks oli 85 000 km ja tsikli mudeliks KTM 450 EXC.

Käies Romaniacsi kontoris, olime tunnistajateks, et meie giidile oli kohale toodud uus KTM 300 EXC, mille üle tal tõsiselt hea meel oli, kuna ta selle 200-ga oli päris hädas eriti just mäkke ronimisel.

Esimesel päeval sõitsime umbes 100 km erineva raskusastmega rada, et aimu saada, mis lähipäevil ees hakkab ootama.

Rajad on Rumeenias väga muljetavaldavad ja kui võrrelda Slovakkia tuuriga, kus oleme samuti mitmeid kordi käinud, siis soovitan kindlasti valida Rumeenia tripi, sest siinsed rajad teevad Slovakkia omadele pika puuga ära. Kõik mäed, mis ei ole kaetud metsaga, on väga hea kvaliteediga heinamaad, millele loodus on lisanud väga huvitavaid elemente, samuti alt hõredad metsad, kus on vanad jõesängid, tohutud tõusud- angused ja palju muid erinevaid ülipõnevaid elemente, mida täiustas veel omakorda ülihea pidamisega pinnas.

4 päeva sõitu giidi juhtimisel, koos hommikusöögiga ja hotelliga maksab siin 500 eurot. Kui grupp on suurem, saab kindlasti ka kaubelda. Hinnale lisandub ka kütus ja transpordi kulu Rumeeniasse ja tagasi. Nii et arvestama peab umbes 1000 euroga. Aga julgen lubada, et see elamus, mille siin nende päevade jooksul saab, on iga krooni väärt ja kes soovivad osaleda ka Romaniacsil, siis kindlasti on see ülikasulik ettevalmistus ja teadmiste omandamine.

Teise päeva hommikul oli väga hea ilm ja võtsime ette sõidu Sebes-Sibiu-Sebes. Sibiusse jõudes avanes võimalus külastada Romaniacsi võistluse peakontorit ja suhelda seal 2010. aasta Romaniacsi peakorraldajatega, eesotsas Martin Freinademetziga, kes osalenud mitmeid kordi ka Dakari rallil.

Samuti sõitsime peatänaval, kus toimub proloog ja käisime 5-korruselise maja juures, mille katus igal aastal on võistluse finišiks olnud. Kahjuks mitte aga sellel aastal, kuna omanik on lõpuks hakanud maja ehitama. Küll aga lubati üllatada võistlejaid uue huvitava finišiga, mis meie eest varjatuks jäeti.

Sibiust tagasiteel sõitsime läbi ka mitmeid Pro klassi rajalõike, mis olid ikka ülivõimsad ja mis vihmase ilmaga muutuvad peaaegu läbimatuks, sest tõusud on täpselt sellised, mida oleks paras spetsiaalse mäkketõusutsikliga läbida. Kokku läbisime teisel päeval üle 200 km, mille viimased 4 h toimusid suures vihmasajus. Startisime hommikul kell 9 ja tagasi jõudsime õhtul kell 20.00. Siia hulka kuulus ka lõunasöök ja kohtumine Romaniacsi tegelastega.

Uurisime ka detailsemalt sellise ürituse nagu on Romaniacs korraldamist. Sibiu on umbes sama suur linn nagu Tartu, kus võistluspäeval suletakse üks peatänavatest proloogiks. Kes on näinud, mida see katse endast kujutab, teab, kui raske on üles ehitada sellist rada . Saime teada, et korraldajatel on õigus tänavat kinni hoida u 10 tundi. Selle lühikese ajaga peavad nad suutma üles ehitada kõik need takistused, läbi viima kõikide klasside sõidud, alates kvalifikatsioonidest ja lõpetades finaalidega ja kohe peale võistlust koristama ja avama tänava liikluseks.

Uurisime ka uudishimust auhinnafondi, milleks on 15 000 eurot. Kel kunagi plaanis minna osalema, siis tedmiseks, et osavõtumaks 1500 eurot pole väga suur, kui mõelda, et selle raha eest on korraldaja poolt tagatud: hotell, söök, jook, kütus ja võistlus kestab 5 päeva. Veel saime teada, et kopteri tund läheb korraldajale maksma 1000 eurot, milline hind pidi sisaldama suurt allahindlust.

Igal aastal tehakse palju uusi radu konkreetse võistluse tarbeks, ent osaliselt kattuvad umbes 50 % radadest erinevatel aastatel. Kokku kuulub korralduskomiteesse 100 inimest.

Esimesel aastal oli stardis 40 võistlejat, mis nüüd, 6 aastat hiljem, on kasvanud 160-ni, mis minu arust on üritust arvestades päris vähe. Korraldajad loodavad sel aastal näha stardis 200 sõitjat. Mitmed ässad on ettevalmisuse käigus murdnud luid ja teatanud loobumisest, nagu meile räägiti.

Kuna Eesti esineb sellel üritusel esmakordselt, siis lubati meile ka mitmeid privileege nagu hilised klassi muutused (nagu mina, kellel paarimees jala murdis), samuti viimase hetke osalemissoovide taotluste rahuldamine, odavad DVD-d, jne.

Kolmanda päeval võtsime alguses rahulikult, kuni otsustati üles „sõita“ järsust mägijõest, millest voolas vastu üleujutuste tekitatud paks mudakiht. Seal suutis isegi meie giid ühe kivi taga ennast „tühjaks puurida“, peale mida aitasime tal ratta üles toimetada. Päev jätkus kuulsa veekanali külastamisega, millel kaks kõrget käsipuud ning mille ette ehitatakse igal aastal hüpe. Kanali laiuseks on umbes 6 m ja käsipuude kõrguseks 1 m. Kes on vaadanud võistluse klippe, need mõistavad paremini, millest jutt.

Päeva lõpetasime ülipika ja raske mäkketõusuga, mis samuti enduurol tuleb läbida ja päeva lõpuks tuli kilomeetriteks 175 km mööda ülipõnevaid enduuroradu. Kokku läbisime kolme päeva jooksul seal peaaegu 500 km.

Veel peaks ära märkima, et loomad (hobused, lambad, lehmad), keda on väga palju ja kes jooksevad seal peaaegu vabalt ringi ning nende peremehed on tsiklimeeste vastu väga sõbralikud, kui ees liigub giid, kes teab, kus sõita. Iga päev sõitsime vähemalt 20-30 loomalisest karjast mööda, kes ei lasknud endid eriti häirida meist ja meie tsiklitest. Üks talumees teadis aga rääkida, et hundid on päris jultunud, kuna murdsid tal päeva ajal maha kaks lammast…

Vaadake kõiki klõpsatusi siit.

Tere tulemast 26.-30. juunil Rumeeniasse Red Bull Romaniacsile.

Samal teemal

Tags: