Eesti mootorratturid poseerivad Brestis kohalike gümnaasiumilõpetajatega
Tekst Arvo Jürisoo
28.-30. mai toimus Valgevenes Brestis 10. rahvusvaheline mootorratturite kokkutulek, kus osales ka Eestist väike, kuid see-eest rahvusvaheline seltskond.
Kui vene ajal auto-tsikli omanikud kokku said, siis oli teemaks, kust mingit pulka või juppi saada. Ajad on edasi läinud, masinad paremaks saanud. Nüüd räägitakse kokkusaamisel põhiliselt sellest, kus käidud, mida nähtud.
Aastate jooksul on käidud nii Eesti kui Lääne-Euroopa tsikliüritustel, aga varakevadel tekkis Erki Evestusega suheldes minna Valgevenesse Bresti kokkutulekule. Asjakohast infot oli ka Internetis üleval Werder Cruisers klubi lehel (jõudu ja jaksu nendele tublidele meestele!).
Paaril varasemal aastal on samuti satutud Valgevenesse, üks kord isegi tsikliga läbisõidul Kreeka FIM-ile. Nii ka seekord mõeldud, tehtud!
Allakirjutanuga oli kohe nõus ühinema ka Seppo Matikainen abikaasa Mariannega Soomest. Kui rahvusvaheline üritus, siis rahvusvaheline üritus. 26. mail asusime teele üle Vilniuse läbi Tomošovka piiripunkti Valgevenesse. (Vahemärkusena mainiks seda, et Valgevenesse sisenemiseks on vaja viisat.) Piiril tuleb varuda aega ja kannatust. Oleme juba harjunud nägema enda ees oleva riigi silti ja kohe selja taga kaugenemas, aga 2 tundi pabereid, allkirju, pitsateid ja ootamist… Tõkkepuu avanes ja juba olimegi veeremas idabloki riigi asfaldil.
Peab kohe tõdema, et teed on Valgevenes head. Teeääred niidetud, teeviidad ja –märgid paigas. Samuti tulevad teeääres vastu tuttavad kolhooside betoonist viljapead ja hammasrattad sirpide ja vasaratega. Piiripunktist 350 km, väikeste tankimiste ja kaljapeatustega (pean mainima, et vaadikali on seal hea – pingutage, Eesti õlletootjad, ka meil on suvi ja rahvas janune), ja juba olemegi Bresti lähedal pioneerilaagris „Orljonok”.
Üritusele oli oodatud 2000-2500 osavõtjat. Seda ka oli. Palju oli RU tähekombinatsiooniga rattaid, natuke poolakaid, tšehhe, leedukaid ja muidugi kohalikke tsikliste. Ühel õhtul kohalikega suheldes teatati meile, et tänavu osaleb palju soomlasi. Ise üle ühe ekipaaži ei teadnud, kellega koos sai ka tuldud. Meil olid rataste peal väikesed lipud, ju torkas see üldises virr-varris silma.
Ürituse ülesehitus oli üldjoontes sama, mis motokokkutulekutele omane. Kahte õhtut sisustasid kohalikud bändid. Valiti ilusaimad rinnad, no seal lõi ikka slaavi temperament välja. Eks seda ilu on sealtmaa naistel ikka rohkem. Üks näitsik oli kas muidu julge või aitasid kaasa joovastavad joogid. Ta oli valmis heitma ihult enim hilpe. Õhtujuht arvas asjast teisiti. Üks tüdruk sai auhinnaks punase kiivri. Üritusel pakkusid kohalikud väike-ettevõtjad joovastavaid jooke, pannkooke, šašlõkki, suppi. 0,5 l õlut maksis 10-13 krooni.
35 km pikkune ühissõit pioneerilaagrist Bresti tõi tänavatele rohkem rahvast kui 9. mai või 23. veebruar. Tegemist oli väärika üritusega ka kohalikele heakorraorganitele. Oblasti miilitsaülem isiklikult viibis koos kaaskonnaga üritusel ja jälgis mängu. Miilitsat, omoni, turvafirmasid ja muidu pintsaku alt välkuva kabuuriga mehi oli. Ütleks, et üritus oli üle turvatud, kuidagi tuleb eksistentsi ju õigustada.
Teadaolevalt oli väike intsident laagriplatsil, kus 2 kohalikku vägilast suutsid läbi murda piirivalvest, ületada aia ja siis nende furaškad veerema panna. Huvitav oli see, et aed oli võõraste tõrjeks üle lastud mingi arusaamatu keemiaga, mis meenutas veneaegset õli-suusamääret. Aga ületus toimus eesti meeste telkimisplatsi juures. Nähes turvajate probleeme, katapulteeris Reku nad teisele poole aeda tagasi, kus neid juba oodati. Kohaliku miilitsamajori käepigistus oli peale seda südamlik ja kui nad ei olnuks tööl – kes teab, mis oleks veel juhtunud. Igatahes sai turvaabi autasustatud bussitäie miilitsakursantidega.
Motokokkutuleku korraldajaks oli Valgevene Gold-Wingi klubi. 20. sajand on jõudnud ka nende ratasteni LED-tulede näol. Mõne mehe ratta gondli ääred-vahed olid tihedalt leede täis. Üks mees oli kiivri kõikvõimalikkes värvides leedidega ehtinud ja sinna juurde käima pannud valju rahvuslikku muusika. Arusaadav – rahvast palju, kuidagi peab ju silma paistma.
Kokkutuleku staff oli tasemel. Kiitma peab ürituse märki, see kätkes endas häid vene ordenite ja medalite traditsioone.
Lisaks veel mõned tähelepanekud:
Liikluspolitseiga kohtudes tasute trahvi koha peal.
17000 Valgevene rubla trahvi saada pole raske (see on ca 70 krooni).
Pead mootorrattal ja mopeedil pead kindlasti sõitma põlevate tuledega. Autodel ei pea päevasel ajal sõidutuli põlema.
Kiirteel Minsk- Brest on mootorrattal lubatud kiirus 90 km/h, autodel 110 km/h.
Jäime käigu ja üritusega igati rahule. Soovitan ka lugejatel külastada Valgevenet. Te ei pettu.
Parimaid reise-sõite soovides,
Arvo Jürisoo
Erki oma Põhjakonnaga kohaliku televisiooni hambus.
Hetk paraadilt.
Arvo Jürisoo ja Seppo Matikainen gümnaasiumi lõpetajatega.
