Kolm quadifanatti ja üks ajakirjanik käisid 20.-22. augustil Prantsusmaal kuulsal ja kurnaval 12-tunni meeskonnasõidul.
Nii kõval ja kiirel rajal, mis sõidu lõpuks libedaks ja auklikuks muutus, pole Eestis võimalust sõita
Teisipäev, 17. august
Hommik. Kulgeme kusagil Märjamaa ja Pärnu vahel maanteel, ees ootab kaks ja pool tuhat kilomeetrit reisi matkabussis, koormaks kaks quadi ja neli inimest. “Noh, Helen, kas sa kujutad ka ette, millisesse seltskonda oled sattunud?” küsib mult Ivar Vaaderpass, kes mind Pont de Vaux’ meeskondlikku 12-tunnist quadivõistlust pildistama ja sellest kirjutama kutsus.
“Nagu näed, pesta me eriti ei armasta – dušinurgas hoiame hoopis spordikotte,” osutab Vaaderpass matkabussi pesunurgale ja mainib, et ega järgnevatel päevadel ilmselt koristamisele ka väga tähelepanu ei pöörata.
“Mis seal ikka, ei midagi erinevat olukorrast, mis meil kodus valitseb,” hingan kergendatult – kooselu kolme eri vanuses ja eri põrsaastmes meesisiku ning ühe suuremat sorti koeraga on mind aastate jooksul koristamatuse suhtes karastanud. Ja tegelikult ei ole ka siinses seltskonnas olukord sugugi nii hull, kui Vaaderpass esmapilgul paista laseb. Muuhulgas leiab aset korvi- ja quadikorüfee elu esmakordne salatitegu.
Soovid edasi lugeda? Ligipääsu kõigile Motomaania tasulistele artiklitele annab alloleval nupul vajutamine ja Motomaania veebi Liikmeks hakkamine.
Oled juba Motomaania Liige? Logi sisse ja loe tasuta!
