Möödunud nädalavahetusel oli kaherattaliste kontsentratsioon keskmisest pisut kõrgem Kesk–Eestis. Motoorienteerumise pisikusse nakatunud kiivrikandjad hakkasid vaatamata sombusele ilmale laupäeva hommikutundidel kogunema Aravete kardirajale: toimus moto-orienteerumise Kesk-Eesti Tuuri etapp.
Kella 10 paiku olid sealsed alalised asukad (viimased sügisesed laululinnud ja rebasekutsikad) sunnitud korraks oma igapäeva toimetused katkestama, sest algasid asfaldi ja kruusaklassi lisakatsed. Paremat kätt juhtraual liigutati suhteliselt ettevaatlikult, sest asfalt oli öistest sadudest vihmamärg. Oli ka pisut julgemaid, kes rajaoludega vaidlema läksid. Kui saadi aga aru, et tsikkel ei sobi ikkagi purjetamiseks, siis võeti hoog taas maha!
Kruusaklassi lisakatse oli vahetus läheduses väheste kurvide, tõusude ja mõõnadega ettevalmistatud kruusane rajaosa. Kaunid hüpped ja ilusad slaidimised ei jäänud nägemata. Silmailu ja eneseületust pakkusid juba lisakatsel Motoreporteri kaks ekipaaži, kes olid sündmust austama tulnud ja elamusi saama seekord kahe külgkorviga. Külgkorvid pärit muidugi legendaarselt ja pika ajalooga tootjalt idapiiri tagant.
Jüri Kõrtsmikumolu Pärn sõidupausil, foto Hannes Arus
Kel lisakatse sõidetud, suundus Aravete keskusesse Meie poe ette ennast limonaadi ja pirukatega tankima. Kell 12 jagati kruusa ja metsa klassi sõitjatele kätte kaardid tükikesega piltilusast Eestimaast. Esialgsest suuremast ehmatusest üle saaduna, kadusid tuulemurdjate piloodid vaid korraldajatele teada olevas suunas mööda Kesk- Eestit laiali. Algas pikk sõidupäev ja Eestimaa pärlite avastamine.
Metsaklass oli sel korral lahendatud kestvussõidu formaadis. Alustuseks olid korraldatud ka metsaklassile lisakatse, mis kujutas endast “mikrokrossirada” Aravete krossiraja naabruses. Lisakatse pani pigem proovile suurte meeste ja hästi manööverdavate tsiklite koostöö. Koostöö laabus tehnika ja isiksuste vahel erinevalt, kuid huumoripilvede ja naljasähvatuste saatel sai kõik see mees katse edukalt läbitud.
Kell 14. 00 lendas Aravete krossiraja stardialalt hulk kruusakivisid teadmata suunas lepiku poole ja kährikukutsikad põgenesid urgudesse! Oli antud start 2 tundi kestvale kestvussõidule kõikidele kärnkumme omavatele sõidukitele (tsiklid, ATV’d quad’id). Krossirada oli pikendatud 4,5 km pikkuseks metsade, mägede, põldude, soode ja mülgaste vahele. Juba esimeselt ringilt tulles oli nii mõnigi kaherattaline koos oma piloodiga loodusega ühte värvi! Kaks tundi möödus looduse rüpes kiirelt. Vähemalt võis aimata seda sõitjate mudaga maskeeritud nägudelt.
Korraldajatel oli aeg suunduda Arulepiku talu õuele, kus hakati ootama kruusa ja asfaldi klassi orienteerujaid Kesk- Eesti radadelt tagasi. Kella viie paiku saabuski esimene Eestimaa ilu kummardaja, ja siis riburada pidi ka ülejäänud kodumaa geograafia huvilised kiivrikandjad. Kuna Arulepiku talu õuemuru oli suhteliselt vihmamärg, siis stiilsemad finišeerimised toimusid külili asendis. Seda kõike muidugi ülima rahulolu ja õnnetunde saatel.
Algas seltsielu, muljete jagamine ja kokkuvõtete tegemine. Päeva ametlikke tulemusi oodates möödus aeg kvaliteethuumori, kiikingu, magamiskoha otsingu ja jumal teab mille saatel. Kui kell oli juba pime, hakkasid sähvima välklambid, riputati kaela medalid parimatele, kallistused, rõõmupisarad, krõbisevad kilekotid auhinnanänniga, tänukõned- see oli pika kvaliteetajaveetmise päeva üks oodatud osa. See ei olnud veel kaugeltki kõik! Taas kord muutusid Arulepiku talu läheduses looduses viibivate püsiasukate hääled hüüdjateks kõrbes, sest lavale astus bänd Sinised Huuled. Süüdati lõke ja motosaapad pidid leppima jalarauale vahelduseks tantsumuru pehmusega.
Kui kell oli juba öö, siis käivitas kõik see pere tsiklid minutiks ja avaldati austust sündmuse korraldajatele. See oli ilus nii kõrvale kui silmale, kui Arulepiku talu hoov säras tulukestest ja kaikus pööretepiirajate rakendumisest. Pererahvas ja kiisud-kutsud said sõba silmale varastel hommikutundidel, kui viimanegi kontrollpunkt oli osalejate poolt läbi arutatud ja Eesti muusika kullafond oli ära lauldud…
Kesk-Eesti Tuur 2010 tulemused leiab siit.
Mõned tähelepanekud möödunud nädalavahetusest.
Motoorienteerumine on seltskondlik nauding, mis tekitab tugevat sõltuvust!
Motoreporter! Mitte ainult nende tehnika, vaid ka mehed on rauast! Kokku on nad keevitatud ilmselt mingi tundmatu gaasikeevitusega. Rahvasuus on see gaas ilmselt naerugaas. Mehed on sõna otseses mõttes nõus pükstest välja pugema, peaasi et endal ja pealtvaatajatel oleks lõbus! Läbida terve päev mitte teab mis kuulikindla idatehnikaga, viimased kilomeetrid ühte “ärakustunut” slepis tirides, keelduda korraldajate abist kokku jooksnud tehnika treilerile paigaldada ja koju transportida, selle asemel võtta “kustunu” sleppi ja asuda kodu poole naeratus suul teele…siis see on midagi enamat kui fanatism ja sõprus! Loodame, et korraldajate poolt koduteele kaasa pandud “Klassikalisest kirjandusest” jätkus!
Eelmise lõiguga seoses. On tulemas pikad ja pimedad garaažiõhtud. Motoreporter ootab järgmisel aastal konkurentsi. Kas selleks klassiks saab Külgvankrid või koondnimetusega Nõukogude Liit, seda näitab talv! Tulge garaažidest järgmisel kevadel välja oma ideedega. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!
Ilmataat oli Kesk-Eestis mootorrattur. Natukene vesist viskas alla ka ainult selle pärast, et rajal olid mõned õhkjahutusega mootorrattad!
Esmakordseid orienteerujaid oli taas palju! Teretulemast!
Erakordselt suur oli õrnema soo esindajate osakaal. Tagatuld näidati paljudele härrasmeestele.
Teretulemast uutele tulijatele ja kohtumiseni vanade olijatega juba selle aasta viimasel etapil Tarvasepealinnas Rakveres 2. ja 3. oktoobril!
