Kolmandat aastat Le Touquet’ rannaenduurol osalenud Riho „Lärm“ Kollistil jäi sõit seekord tehnilise rikke tõttu pooleli. Mees jagab sellegipoolest oma muljeid.
Võrreldes eelmise aastaga oli ilm külm. Mõlemal hommikul oli külma umbes kahe miinus ja kahe plusskraadi vahel. Tsiklid olid hommikul täiesti härmas. Samas oli ilm päikesepaisteline ja ideaalne selleks sõiduks.
Quade oli stardis 500 ja nagu ikka, lasti neid stardis 10 sek vahedega umbes 50 kaupa.
Tsikleid oli stardijoonel aga maksimum, mis starti lubatakse: 1050.
Sel aastal sõideti rada teistpidi ringi: ilmselt ohutuse mõttes ja ka sellepärast, et vesi oli rannale veidi lähemal. See tähendas, et pärast starti ei olnud mitte 8 km täisgaasiga sirget, vaid ainult 1 km, peale mida tagasipööre ja vastupidi ringil siis see sirge. Pean tunnistama, et mulle meeldiski teistpidi ringi rohkem sõita.
Eelmise aasta tulemuse põhjal, mis mul oli 137. koht, õnnestus esimest korda pääseda viimaste seas stardipuu taha esimesse ritta.
Et alguses sõideti ainult 1 km pikkune sirge ja mindi kohe ringi peale, siis tekkis kohutav ummik paljudesse alguses olevatesse kurvidesse. Kogu esimene ring kulus 1050 tsikli puntra lahtiharutamisele.
Alates teisest ringist oli keha soojaks saanud, pundar laiali hargnenud ja käsi, mis alguses suht täis läks tänu vähesele harjutamisele Eesti suure lume tõttu, lahti tulnud ja sai täiega sõitu nautida.
Peale 1,5 tundi sõitu käisin tankimas, seejärel suri järgmisel (viiendal) ringil tsikkel korra rajal välja ja kahjuks enam ei käivitunudki. Kuna KTM 505-l puudub kick-starter, siis polnud enam võimalust käima saada, sest probleem oli uues akus, mille olin enne starti soetanud. Kas viga oli akus või aku laadimises, see selgub kodus, aga selge on see, et vana rattaga pole ikka mõtet minna sellisele üritusele. See masin oli mul juba kolmandat korda Le Touquet’ võistlusel.
Õnneks juhtus kogu asi küllatki boksi lähedal, kuhu umbes 30 minutiga suutsin oma tsikli suure vaevaga lükata. Kuna sõita oli jäänud veel vaid 40 min, siis pidasin targemaks mitte rajale tagasi minna. Käima oleksin veel saanud boksis tsikli lükata, aga keset rada pole enam midagi teha, sest paksus liivas käima ei jookse. Finišiprotokollis jäi mulle seekord kirja 621. koht.
Võitis Belgia krossistaar Steve Ramon (Suzuki), teine oli Jean-Claude Mousse (Yamaha) ja kolmas Milko Potisek (Honda). Seitse esimest meest suutsid kolme tunniga läbida 11 ringi.
Kõik tulemused on üleval siin.
Tehnilises kontrollis olin juhuslikult koos sellise kõva KTM tehasesõitjaga nagu Cyril Despres, kellega sai juttu aetud Romaniaxi teemal, kuhu plaan sel aastal jälle minna.
Eks järgmine aasta uuesti, mis s…..i , see uuesti. Kindlasti uue tsikliga. Hetkel teel koju keset Saksamaad. Kodus anname saanidega kuuma, laupäeval juba Väike–Maarja Eesti meistrivõistluste etapil.
