Billy Toomla ja BPG R1 Rannu mäkketõusul 2010
Billy Toomla on üks staažikamaid mäkketõusjaid Eestis, kellest ometi vähe teatakse. Mehe head tulemused selles süüdi ei ole, pigem tema tagasihoidlik loomus. MOMA, Tallinn Motoshow eel räägib Billy oma tsiklist ja uue hooaja plaanidest.
Billy Toomla on olnud legendaarse Kiviõli mäkketõusu võitja (2006), mitmekordne Eesti meister mäkketõusus, lisaks sõidab ta jäärada ja kestvuskrossi.
MOMA näitusele välja tulev ratas valmis Billyl, tema mehhaanikul Tarmo “Pingu” Kauberil ja Billy vennal Günther “Gynz” Toomlal eelmise aasta kevadel. Nime sai ühisprojekt tegijate nimede ja mootori järgi BPG (Billy-Pingu-Gynzi Yamaha) R1. Tsikkel on valmistatud osalema mäkketõusu kõige võimsamas klassis 700 cm³-unlimited.
Mootori (aastast 2005) ajas Billy välja biker.ee portaali müügikuulutuste osa kaudu. Valikul sai otsustavaks võrdlus KTM LC8 V2 mootoriga, millega sõidab näiteks Eesti “suure” klassi meister mäkketõusus Urmas “Ummi” Põldma. Yamaha R1-e ridaneljase asetusega 998-kuubikuline jõuallikas on sama raske ja sama lai, kuid kuna Billyle meeldib pigem teistest erineda ja midagi originaalset leiutada, langes valik jaapanlase kasuks.
Aprillis 2010 olid ehitajad rattaga nii kaugel, et hangitud oli mootor ning see seisis keset montaažilauda, ette oli kuidagi püsti seisma pandud esihark ning teisele poole tugedele tagakiige ja tagaratas.
Tiim hakkas nuputama, kuidas uus mägikas välja peaks nägema. Siinkohal on paslik mainida, et mäkketõusu spetsiaalklassi tsiklid on kõik unikaalsed sõidukid ning kas võistlejate või nende mehhaanikute omalooming. Maketile riputati nööridega külge paak ja muud jupid ning asuti nägemust teostama.
“Ehitasime ratast ligi kuu,” räägib Billy. “Enamus tööst käis öösiti – päeval peab ju raha teenima ja pole ka muidu aega.” Vahemärkusena olgu öeldud, et argipäeviti võib Billy samuti sugugi mitte tehnikakaugelt töölt leida – Balti Merekaatritest hoolduse alalt.
BPG R1-e konfiguratsioon on järgmine:
1. rattad ja vedrustus Honda krossimootorrattalt;
2. mootor Yamaha R1 2005 + Power Commander = 161 hj tagarattast mõõdetuna;
3. raam ja paak on ise mõeldud-tehtud, ühesõnaga käsitöö;
4. tagakiige Kawasaki ZX9R + freesitud pikendused;
5. tagarehv Scat Trak;
6. mootorratta kaal 151 kg (kõik jupid on eraldi kaalutud). Sel aastal plaanis kaalust veel 5 kilo maha saada.
BPG R1 valmis 2010. aasta 12. juuniks Marjamäe mäkketõusuks. Esimesed võistlussõidud uue tsikliga tegi Billy eelmisel ööl silmatäitki magamata ja BPG-ga meetritki sõitmata.
Ringrajamehed soovitasid kõiksugu mittevajalikke asju mootorilt maha visata, mida Billy ka tegi. Kahjuks tähendas see seda, et mootor ei käinud korralikult. Käima küll läks, kuid gaasi anda ei saanud. Billy tunnistab, et pool eelmist hooaega ei saanud ta R1-e õigesti tööle, alles kahe kuu pärast Rannu võistluseks saadi uue tsikliga rohkem sinasõbraks. Enne hooaja lõppu telliti mootorile Ameerikast peale ka uus aju.
Mootorit üleliigse eemaldamisega kergemaks ja kompaktsemaks muutes kaotab palju selle võimsusest. Augusti alguses viidi BPG R1 dünopinki, seal suur kadu avastati ning õnnestus 18 kilovatti võimsust juurde “keerata”.
Nüüd on jõudu üle mõistuse palju (tagarattast 161 hj), on Billy rahul. “Mulle pole rohkem vaja – peab ainult sõitma õppima,” räägib mees. Nitrol või turbol, mida kasutavad suures klassis näiteks Ummi, Riho “Lärm” Kollist või Alar Johanson, ei näe ta selle tsikli puhul mõtet. “Tahaks näha seda meest, kes kõik 160 jõudu ära kasutab,” ütleb Billy.
Billy osaleb ka väiksemas, 0-700 cm³ spetsiaalklassis. Oma väikesele, Honda krossikamootoriga rattale tahaks ta küll nitro peale panna. Sellel on tal ainult 490 kuubikut, paljudel konkurentidel on 700-sed.
Mis suure spetsiaalklassi rattasse puutub, siis siin oli Billyl enne R1 aluseks võtmist veel mõte võtta doonoriks hoopis üks suur kahetaktiline mootor. “Ma ei taha teha nii, nagu kõigil, kellest enamik kasutavad KTM-i mootoreid,” ütleb ta. Kaalumisel oli krossikülgkorvidele mootoreid tootva Zabeli 700-kuubikuline mootor, mis olnuks unikaalne mitte ainult Eestis vaid tõenäoliselt kogu maailmas.
Ka Billy eelmise, legendaarseks saanud neoonkollase esiveljega Honda CBR-i mootoriga mägika ehitas ta koos mehhaanik Pinguga täitsa ise. Jüri Brauer tõi selle ratta kusagilt välismaalt võistlustelt kaasa. Billy ja Pingu aga leidsid, et ratas hästi ei toiminud, nad lõikasid sealt küljest kõik, mis sai. Nii sündis tsikkel, mis nii mõnegi kohaliku sõitja poolt hiljem jäljendamist leidis.
Billy mäkketõusjakarjäär sai alguse aastal 2004. Tema esimeseks rattaks oli Viljandi Forte klubi Ural, mis oli toona mäkketõusjate seas levinud mark. Koos sõbra Pinguga vaadati, et klubikaaslastel ei tule selle mootorrattaga sõitmine sugugi välja. “Neil oli tsikkel kogu aeg katki,” räägib Billy. “Mina võtsin sama ratta ja ei remontinud seda terve hooaja jooksul kordagi.”
Oma esimesele võistlusele minnes ütles Billy emale, et läheb seda vaatama, mitte ise võistlema. Kuid tal õnnestus kohe kolmas koht saada, auhinnaks suur karikas ja kast õlut. Oli tükk tegemist, et auhindu koduste eest peita. Pikapeale leppisid vanemad Billy mäkketõusuharrastusega, nüüd on ema ka ise poja sõite vaatamas käinud.
Ja kuigi alguses võistlesid mõlemad sõbrad, nii Billy kui Pingu, jäi teine neist üsna pea mehhaaniku ametisse. “Ta tõmbas ratta kohe alguses üle ja kui mina olin esimeste seas, siis Pingu pigem viimaste hulgas,” meenutab Billy. Hiljem on Pingu siiski paaril võistlusel ka comebacki teinud. Billy, kes kuulub Saksa Auto Auto Moto Klubisse, ise on aga lisaks mäkketõusule viimastel aastatel ka muid mootorrattaspordialasid nagu kestvuskross või jäärada, harrastama hakanud.
Kõige meeldejäänumad on tema jaoks paari aasta tagused Kiviõli mäkketõusud, kus publiku hulk tõusis üle 10 000. Fiiling mäest alla tulles oli erakordne, kui kõik kaasa elasid ja tahtsid sõitjalt plaksu saada. Isegi vanal mäkketõusu kantsil Prantsusmaal ega mujal välisvõistlustel pole ta sellist kaasaelamist kogenud. “Äge, annab adrenaliini – muidu käid lihtsalt niisama sõitmas.”
Kiviõli käesoleva aasta võistlusega seoses on Billylt oodata veel positiivseid uudiseid, millest kindlasti teada anname.
Eelmisel aastal tuli Billyle nii suures kui väikeses spetsiaalklassis Eesti meistrivõistlustel kolmas koht. Septembri lõpus kukkus ta võistlusel katki vasaku õla, mis jäi pahasti alla rippu. Tänu Ummile, kes ei lubanud asja nii jätta, ning sõber Meelisele, kes juhatas õige doktorini, õnnestus tal kolmandal katsel jõuda arstini, kes oli nõus vigastust opereerima, õla tagasi üles tõstma ja traadid sisse panema. Doktor käskis neli kuud olla täiesti rahu, nii et Billy pole terve selle talve üldse mootorrattaga sõitnud.
BPG R1-e juures on veel mõned asjad, mida tahaks paremaks teha, aga muidu on tiim oma töö tulemusega rahul. Sel aastal on Billy esimene start 28. mail Norras Osis. Paha on see, et Euroopa meistrivõistlused on kohe selle järel – juba 4.-5. juunil Obersaxenis, mis tähendab, et pole veel korralikult harjutada saanud.
Mäkketõusu kalendri ja muude mäkketõusu uudistega saab lähemalt tutvuda veebis www.hillclimb.ee.
2.-3. aprillil Tallinnas Rotermanni kvartalis toimuva MOMA, Tallinn Motoshow ehitatud sõidukite sektsioonis saab mäkketõusuratastest lisaks Billy omale näha ka Lärmi uut võistlusratsut, mis hetkel veel valmimisel.
Vaata galeriid siit.
