Ummi katse mäge vallutada teenis ilusaima õhulennu tiitli
Eile, 20. augustil lõppenud Rannu mäkketõusu märksõnadeks olid lausvihm ning sellest tekkinud mudalaviinid mäel. Tippu suutis tõusta vaid üks sõitja, kogu ülejäänud võistluse kaevati enamasti tulutult ülipehmeks muutunud kruusas.
Kliki pisipildil ja vaata galeriid:
Ilmaennustus läks seekord täppi ning Rannus sadas terve eilse päeva. Tihe sadu muutis kruusase kattega mäe püdelaks ning laviinina allavoolavast pinnasest oli pea võimatu üles saada. Tsiklitel puudus pea igasugune pidamine, jäädi lihtsalt puurima kusagile 50 meetri kanti ning laskuti sama targalt mäest alla tagasi. Lausvihm kahandas ka publiku ridu, keda varasemate aastatega võrreldes märgatavalt vähem mäeveerul seisis. Lubatud talverehvid ja sõiduauto loositi siiski välja ning ajaloos esmakordselt sai sõidukorras masina endale noormees, kes veidi varem oli võitnud ka õllejooksu.
Ainult ühel sõitjal, Billy Toomlal õnnestus esimeses sõiduvoorus kuni 700-kuubikulisel spetsiaalklassi rattal tippu jõuda (aeg oli 15,241 s). Kuidas see korda läks, ei osanud Billy ka ise pärast öelda. Võibolla mängis rolli see, et mägi oli hoolimata vihmast veel värske, võibolla oli Billyl lihtsalt ropult õnne.
Esimeses voorus proovis Billy ja veel mõned sõitjad tõusu ette rajatud hüppest mäge rünnata, kuid kuna hüppe taga asus püdela kruusaga täidetud auk, käidi seal korduvalt käkaskaela ning hiljem sõitsid kõik mäkke pikemat, kuid kindlamat kõrvalteed pidi.
Kahjuks juhtus esimeses voorus õnnetus ka peakorraldaja Riho “Lärm” Kollistiga, kes kukkudes paremat õlga vigastas. Kuigi pealtnäha ei paistnud liikmel midagi häda olevat, kadus sellest jõud ning sõprade soovitusel lasi Lärm end peale pikka veenmist siiski Tartusse ülevaatusele viia. Enne võistluse lõppu oli mees tagasi üsna hapu näoga. “Rangluu, kahest kohast,” ütles Lärm, “tahtsid mind juba täna opile panna, aga rääkisin homseks ümber.” Avaldamise hetkeks on Lärmil juba Facebookis üleval rõõmsalt naeratav pilt, haiglapidžaama seljas ja terve käsi toetamas tilgutile. Katkine luu ei seganud Lärmil eile aga võistluspäeva lõpus veel põllukiirendusel paugutamast – ning näiliselt mängleva kergusega konkurentidele tagaratast näitamast.
Mäkketõusjad otsisid võistlussõitudel paremat pidamist eelkõige mäenõlva paremalt servalt, kus näis veidigi tugevam alus olevat. Urmas “Ummi” Põldma sai suures ehk 700+ kuubikuliste spetsiaalklassis tipueelsest tõusunukist nii peaaegu üles, kuid kahjuks läks masin käest ning lendas rajalt välja võssa. Ilus õhulend oli kindlasti päeva parim kärn.
Suure ja väikese spetsiaali parimate vahel sõideti ka superfinaal, mille võitjale anti esmakordselt Rannu mäkketõusu rändkarikas. Kuigi Ummil õnnestus oma ratas väga kenasti tipueelse tõusunuki peale upitada (74 m), õnnestus sama trikk veel paremini Hannes Leitsalul, kes sai tulemuseks 75,2 m. Ott oli superfinaali kolmas (71,7 m).
Eelsõite jõuti teha kolm. Väikeses spetsiaalklassis (0-700) olid kolm esimest Billy (15,241 s), Leitsalu (71,5 m) ja Ott (66 m). Suures spetsiaalklassis (700-unlimited) võidutses Ragnar Kõllamõts (71,7 m), teine oli Ummi (71 m) ja kolmas Sarvik (67 m). Standardklassi tsiklitel olid kolm paremat tulemust: Lauri Roos (68,5 m), Tajo “Peru” Andressoo (67 m) ja Tarvi Remmelgas (66,7 m).
Siiri “Sirts” Kuusmannile (kes jätkuvalt Kaimar Kuningast tema enda rattaga kõrgemale suudab sõita) on juunioride klassist aga tõusmas järelkasvu Karru-nimelise tüdruku näol. Eilsel võistlusel vajas tütarlaps mõnes kohas raske ratta mäkke meelitamisel küll mitme abimehe käsi, kuid küll jõuab ta veel kasvada ja areneda. Juunioridest sõitis kõrgeimale Remmelgas (70,2 m), Väike Mulk sai tulemuse 69,7 m ja Indrek Kuusk 64,3 m.
Kollaste Peletiste klubil, kes Rannu lähedal resideeruvad, ei tule ideedest eales puudus. Kui eelmisel aastal möllati üritusel puust valmistatud (loomulikult kollasel) mootorrattal, siis seekord oldi valmis saadud ratastega paadi (kollase). Lada mootoriga sõiduriistaga, mil ees mootorratta lenks, rünnati nii mäge kui sõideti ja sõidutati niisama üritusel ringi. Roolis istus Hull Kupar ise, käiguvahetajaks oli aga abimees paati võetud.
