Kevin Korjus (vasakult), Hannes Soomer, Aigar Leok ja Toomas Triisa. Foto Martin Mand

Pressiteade: Tänavu tähistab Eesti auto-motosport oma 90. juubelit. 28. augustil, 1921 toimus Eestis esimene võidusõit autodele ja mootorratastele Tallinn-Rapla-Tallinn, milles osales 8 autot ja 2 mootorratast. Seda sündmust loetakse Eesti auto- ja mootorrattaspordi ühiseks sünnihetkeks. Laupäeval, 5. novembril toimus Estonia Kontserdisaalis Eesti auto- ja mootorrattaspordi pidulik juubelikontsert-aktus, kus autasustati selle aasta parimaid.

Suurejoonelisel üritusel oli kohal üle 800 külalise. Estonia kontserdisaalis anti kätte tänavused mootorispordi Eesti meistritiitlid, mida oli kahe ala peale kokku 77. Samuti kuulutati välja juubeliaasta parimad mootorisportlased ja anti üle rändkarikad ning eriauhinnad.

Üheksa kümnendi parim naismotosportlane – Luule Tull (21-kordne NSVL meister motospordis, 42-kordne Eesti meister motospordis ja 9-kordne Kalevi Suursõidu võitja. 1971. aasta parim Eesti naissportlane)

Parim naismotosportlane 2011 – Maarja Noorak (Eesti motoringraja karikavõitja Rookie 600)

Eedo Raide nimeline rändkarikas parimale rallipaarile E rühma tagaveolisel autol – Ago ja Kalle Ahu

Aasta autospordi abiline 2011 – Teele Sepp (Panuse eest autospordi arengusse rahvaspordikomitee liikmena, E-Cup sarja käimalükkamise eest tunnustus nii talle kui kogu meeskonnale)

Aasta motospordi abiline 2011 – Carol Reesna (Panuse eest ühe unustatud ala taas ellu äratamise eest. On olnud sel aastal aktiivne eestvedaja speedway sarjade korralduse juures ja läbi tema tunnustatakse kogu seltskonda, kes puhuvad eluvaimu sisse speedway’le, kus järgmisel aastal üle pika aja toimuvad taas Eesti meistrivõistlused)

Parim motoringrajaklubi 2011 – Motodepoo Green Team

Parim motokrossiklubi 2011 – Red Moto Honda Racing

Tridens Eesti meistrivõistluste parim tootja 2011 – KTM

Ants Seileri rändauhind parimale Eesti vormelisõitjale – Kevin Korjus

Karl Siitani rändkarikas parima tulemuse eest rahvusvahelisel autorallil – Ott Tänak ja Kuldar Sikk (Sardiinia MM-ralli seitsmes koht)

Parim noor motoringrajasõitja 2011 – Hannes Soomer (ADAC Junior Cup 23. koht)

Parim noor motosportlane 2011 – Tamur Talviku (Motokrossi 65 cc klassi maailmameistrivõistluste neljas koht, sama klassi Euroopa meistrivõistluste kolmas koht ja Eesti meister)

Parim rallipaar 2011 – Ott Tänak ja Kuldar Sikk (SWRC sarja teine koht, klassivõidud Sardiiniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt)

Parim noor rallisõitja – Karl Kruuda (SWRC sarja kuues koht, IRC sarjas kümnes koht)

Parim motoringrajasõitja 2011 – Martin Pärtelpoeg (Euroopa meistrivõistluste 16. koht, Scandinavian Open sarja viies koht ja Eesti meister)

Motospordi aasta uustulnuk 2011 – Aigar Leok (Enduuro maailmameistrivõistlustel klassis E2 kümnes koht)

Motospordi aasta üllataja 2011 – Priit Rätsep (Motokrossi Euroopa meistrivõistluste viies koht, Kegumsi etapivõit ja kahekordne Eesti meister)

Parim motosportlane 2011 – Tanel Leok (Motokrossi maailmameistrivõistlustel klassis MX1 12. koht)

Parim autoringrajasõitja 2011 – Kevin Korjus (Vormel Renault 3.5 sarja kokkuvõttes kuues koht ja kolm etapivõitu)

M-75 Eesti Mootorispordi Muuseumi kogust

Eesti Spordimuuseumis avati eelmisel nädalal Eesti mootorispordi 90 aasta juubelile pühendatud näitus “Gaas põhja!”

Näitus on Tartus asuvas Spordimuuseumis avatud 20. oktoobrist 22. detsembrini 2011.

Eesti Mootorispordi Muuseumi, Eesti Spordimuuseumi ja mootorispordiajakirjanik Aare Arula koostöös valminud väljapanek annab eheda ülevaate Eesti mootorispordi ajaloost selle erinevates tahkudes. Lisaks motospordi ajaloolisele ülevaatele on näitusele välja pandud originaalne Estonia väikevormel, üle viieteistkümne mootorratta, võistlusvormid ja -kiivrid, hulgaliselt karikaid ja autasusid, postreid ja kunsti ning kõigi laste rõõmuks ka esinduslik mänguautode kollektsioon.

Millise mootorrattaga sõitis Endel Kiisa maailmameistrivõistlustel? Kuidas näeb välja üks tõeline vormel? Mis tunne on istuda külgkorviga mootorrattal või Marko Märtini ralliauto istmel? Kuidas näevad lähedalt välja erinevate ajastute Uralid ja IZ’-id, ESO-d ja Minskid, CZ’-dest rääkimata? Millega sõideti söerada? Kuidas istuvad selga krossimeeste vormid? Kõike seda ja palju muud saab oma silmaga kaeda ning oma kätega katsuda muuseumis kuni 22. detsembrini.

Eesti motosport on jalg gaasipedaalil kihutanud pika tee alates esimesest 140 versta pikkusest pikamaasõidust Tallinn-Rapla-Tallinn 1921. aastal kuni Markko Märtini rallisõitudeni välja. Vahepeale jäävad Tallinn kui Monte Carlo Rally stardipaik, legendaarsed Kalevi suursõidud Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal, edukad esinemised nii NSV Liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kindlasti leidub meie auto-motospordis ka edaspidi piisavalt kaasaelamisväärset. Gaas põhja!

Mukkula TT mälestussõidul oli nii vanu ringrajastaare kui -mootorrattaid, foto Ahti Tihkan

Möödunud pühapäeval, 5. juunil peeti Lahtis Mukkula tänavarajal Salpausselkä motoklubi ja Soome mootorrattamuusemi poolt organiseeritud mälestussõit.

Nüüd sõidetud TT ei olnud nii “tõsine” võiduajamine kui 1972. ja 1973. aastal, vaid demonstratsioonilaadne sündmus, kus oli palju huvitavat nägemist (ja kuulmist) kogu perele. Ilm soosis nostalgia- ja kiirusejanuseid pealtvaatajaid ja osalejaid.

Sõideti nn classic mootorratastel. Kaasa tegi endisi MM ja EM sõitjaid, Soome meistrivõistlustel osalejatest rääkimata. Osalejaid oli tublisti üle 100, publikut paar tuhat. Starditi neljas kategoorias: 1969 ja vanemad rattad; 1970-1975; 1976-1981 ja külgkorvid; kuum start (MM, EM ja SM-staarid).

Mukkula TT uue tulemise põhiline motor on motokaupmees ja muuseumile alusepanija Riku Routo. Pärast sõite oli võimalik tutvuda Soome mootorrattamuuseumi väljapanekuga. Muuseum paikneb raja vahetus läheduses.
Raja pikkus Mukkulas on umbes 2 km.

Pilte mälestusvõistlusest näeb siin.

Pilte 1972. ja 1973.aasta võidusõidust on võimalik vaadata muuseumi netileheküljelt.

BMW aastast 1926, foto Ahti Tihkan

Möödunud nädalavahetusel, 7.-8. mail toimus Soomes Lahtis traditsiooniline vanasõidukite näitus-mess Classic Motor Show.

Seekord olid tähelepanu keskmes 1960ndate ringrajaautod. Tähistati Jaguar E-Type’i ja Renault 4 viitekümmet Soomes oleku ja Porsche 60 Soomes oleku aastat.

Mootorrataste osa oli seekord esindatud tagasihoidlikult.

[View with PicLens]

M-75 Eesti Mootorispordi Muuseumi kogust

MOMA, Tallinn Motoshow raames oma esimese suurema avaliku debüüdi tegev Eesti Mootorispordi Muuseumi kogusse kuuluv Ural M-75 on tänaseks pea totaalselt unustatud Urali võidusõidurataste perekonna varajane esindaja. Tekst Tarmo Riisenberg.

M-75 alustamaterjaliks oli legendaarne M-line M-72, mis omakorda oli BMW R71 lihtsustatud koopia. Kui M-72 tootmine algas 1941. aastal (üht sellist võis näha eelmise aasta Wana-Kolga tsiklitalli kokkutulekul), siis M-75 sünniaastaks on kaks aastat hilisem 1943.

Just toona konstrueerisid kaks Urali mootorrattatehase konstruktorit, Aleksander Fjodorov ja Igor Okunev, M-72 blokile uued silindripead ja silindrid. Nii õnnestus BMW’lt päranduseks saadud arhailine altklappidega (SV) klapiajam asendada moodsama, ülaklappidega (OHV) lahendusega. Selline lahendus suurendas jõuallika efektiivsust ning läbi selle ka mootori võimsust.

Kindel võib olla selles, et säärase lahenduse konstrueerimisel olid konstruktoritele eeskujuks BMW moodsamad mudelid R51 ja R66, mida toona oma ridades kasutasid Wehrmachti üksused ja mille „vangistatud“ eksemplaride uurimine pakkus nõukogude inseneridele sisevaadet moodsa mototehnika maailma.

Algselt pidi M-75’st saama küll järjekordne külgkorviga armeeratas, kuid eelkõige rasketesse sõjaoludesse mittesobiv konstruktsioon ning ka tootmise keerukus tõmbasid projektile selles kontekstis kriipsu peale.

Olukord muutus aga II maailmasõja lõpu järel, kui tekkis võimalus hakata mõtlema ka muule kui ainult militaarotstarbeline toodang. Vabrikus tolmunud M-75 otsiti välja ning saadeti võidusõidurajale. 1946. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel maanteesõidus saavutas Igor Okunev uuel mootorrattal kuuenda koha.

Olukord muutus aga 1948. aastal, kui keelati ametlikult võistlemine trofeeks saadud mootorratastel ning kohustati võistlejaid startima nõukogude mootorrattatööstuse toodangul. See andis põhjuse ka lisada hoogu seni üksikeksemplarides toodetud sportmudelite tootmisele.

Nii hakkasid klubidesse jõudma ka M-75 eksemplarid, neist kaks varajast ilma täiendava õlipaagita versiooni jõudsid ka Eestisse, peremeesteks võidusõitjad Karl Rinaldo ja Oskar Kullerkup. Et tegu oli eelkõige tooriku mõõtu mootorrattaga, siis ehitati mootorrattad põhjalikult ümber, forsseeriti mootorit, vahetati akusüüde magneetode vastu, kergendati veermikku ja tehti teisi võiduvõimalusi suurendavaid manipulatsioone.

Ka tehas ei maganud ning jälgis põhjalikult võistlejate poolt tehtavat, viies parimad täiendused sisse ka põhimudelile. Parema õlituse huvides sai M-75 endale õlipaagiga õlitussüsteemi, suurema pidurdusjõu jaoks efektiivsemad pidurid, kergendatud vedrustuse ja raami ning teisi täiustusi.

Juba 1950. aastal asendus M-75 mudeliga M-75M, neli aastat hiljem aga sportlike M’de lipulaevaks jäänud M-77’ga. Sõltuvalt modifikatsioonist suutis viimase mootor välja anda kuni 50 hobujõudu, tagades maksimaalkiiruseks 180 km/h.

MOMA’l väljas olev M-75 on eeldatavalt üks kahest esimesest Eestisse jõudnud M-75’st, tõenäoliselt Oskar Kullerkupu võistlusratas. Mingil ajahetkel jõudsid mainitud ratta osad Peterburi, kust see Eestisse tagasi toodi ning nüüd restaureerituna Eesti Mootorispordi Muuseumi kollektsiooni kuulub.

Vaata rohkem fotosid M-75′st MOMA kodulehelt.

2.-3. aprillil on Rotermanni kvartalis toimuval Motoshow’l Eesti Mootorispordi Muuseumi kogust väljas veel mitmeid haruldusi. Tule vaatama!

Oksjonifirma Bonhams müüb 24 aprillil Inglismaal Staffordis toimuval oksjonil 1955.aasta Vincent Black Prince, mis on oma esimese ja ainsa omaniku käes läbi sõitnud 721 703 miili ehk 1,15 miljonit kilomeetrit.

Mootorratta omanikuks on 56 aasta jooksul olnud Stuart Jenkinson, kes on Vincentiga korduvalt tiirutanud Euroopas, seda nii puhkusel kui ka motomatkade eestvedajana.

Tegu pole siiski 100 protsenti originaalsena säilinud rattaga, modifitseeritud on selle gondlit, pidureid, raami ja kütusepaaki.

Aastas sõitis mees 13 000 miili ehk pea 21 000 kilomeetrit. Eestile lähedastest riikidest on ta käinud Vincentiga Soomes.

Rattal on ka sobilik hüüdnimi: “Vinnylonglegs”.

Eeldatavaks müügihinnaks pakutakse 35 000 kuni 40 000 naela (41 000 kuni 47 000 eurot).

Täna, 35.aastat tagasi, 31. jaanuaril 1976 asutati Tallinnas Ajakirjandusmaja saalis toimunud koosolekul vanasõidukite klubi “Unic”.

Esimesest koosolekust võttis osa 254 huvilist, kelledest paljudest said klubi Unic esimesed liikmed.

Unicu asutamine oli vastuseks lätlaste tegevusele, kes juba mõni aeg varem (1972) olid moodustanud oma vanasõidukiklubi AAK (Latvijas Antīko automobiļu klubs) ning kes olid juba asunud Eestist ostma ja ära viima siin olnud väärtuslikumaid vanasõidukeid.

Klubi alustas tegevust Automi Kesknõukogu all ning koondas oma ridadesse vanasõidukite omanikke ning huvilisi kogu Eestist. Juba algusest nähti klubi liikmetena nii auto- kui mootorrattaomanikke. Klubi nime valikul otsutati ladinakeelse sõna “unicum” (harv, erandlik) lühendatud variandi kasuks. Alles hiljem selgus, et selle nimel all on omal ajal ka reaalselt autosid toodetud.

Koosolekul kinnitati klubi 22 liikmeline nõukogu kooseisus: Eero Vester, Illar Lentsius, Ants Kurg, Voldemar Porosaar, Margus Kuuse, Lennart Sasi, Valeri Kirss, Enno Poldre, Jaanus Roosimägi, Enn Saik, Konstantin Spirka, Koit Kaare, Karl Rinaldo, Enno Öövel, Jüri Vaikjärv, Osvald Kaerlepp, Heiki Biltse, Valeri Brehov, Oleg Fomitsev, Raul Küla, Valdo Eek ja Tönu Nooni. Hiljem valiti klubile ka juhatus, selle esimeseks esimeheks oli Voldemar Porosaar.

Ettevalmistused Unicu tegevuse alustamiseks algasid küll juba mõned kuud varem, toonase NGK Linda juristi Valeri Kirsi eestvedamisel, kes oli ise Mercedes-Benz 170V omanik ning kes sattus 1975. aasta suvel lätlaste kolmandale vanasõidukite kokkutulekule Riiga. Viimasel üritusel oli läbi aastate eestlaste esindus alati olemas. Klubi asutamiseks kokku kutsutud orgkomitee esimene koosolek leidis aset juba 4. oktoobril 1975.

Vanasõidukiteklubi Unic esimeseks suuremaks ürituseks oli 11. seprtembril 1976. a. läbi viidud vanasõidukite ralli “Tallinn-Rakvere 76”,mis on pühendatud Rakvere linna 750 aastapäevale ja 50. a.möödumisele Tallinn-Rakvere-Tallinn võidusõidust.

Kohal oli 54 autot ja 23 mootorratast sh.17 autot ja 3 tsiklit Läti AAK klubist

*Vanasõidukite ralli Tallinn –Rakvere ametlikud resultaadid:

Autode osas:
1 koht-Lepik Urmas-Tallinn-102 karistuspunkti
2 koht-Esmanis Karlis-Riia-104kp.
3 koht-Haavel Neinrich-Rakvere-104kp

Vigursõit:
1 koht-Truumets Rein-Tallinn-60,9kp
2 koht-Kalvik Koidu-Tallinn-63,3kp
3 koht-Lepik Urmas-Tallinn-69,0kp

Mootorrattad:
1 koht-Kallaste Priit-Tallinn-250kp
2 koht-Ots Raivo-Raasiku-1272kp
3 koht-Kukk Paul-Raasiku-1488kp

Vigursõit:
1 koht-Tuudelepp Tõnu-Tallinn
2 koht-Ramba Juris-Riia
3 koht-Fomitsev Oleg-Tallinn

Vanasõidukite klubi “Unic” tegutses oma esialgsel kujul kuni 90-ndate aastate esimese pooleni, sealt edasi on klubiline tegevus toimunud kitsamate huviklubide (Unic-Moto, veoautomehed, erinevad piirkondlikud klubid, Unic-Senior) tasemel.

29. jaanuaril kogunesid Pärnus Konse motellis vanatehnikaliikumise sünnipäeva tähistama ligi 50 vanatehnikaliikumisega seotud inimest, kelledest paljud oli seotud klubi tegevusega juba esimestest päevadest saadik.

Uudise kirjutamisel on kasutatud Valeri Kirsi erahobiklubi “Unic Senior” materjale.

Tuntud mootorisportlase, Nõukogude Liidu meistri Ants Prometi mälestusteraamat “Unustatud unustamatud viiekümnendad“ kirjeldab Prometi sportlaseteed 1948. aastast kuni 1959. aastani, kuid raamat annab ka laiema ülevaate Eesti mootorispordist 1950-ndail aastail.

Promet on üks neist sõjajärgse aja kuulsatest Eesti motosportlastest, kellele kaasaelamise nimel Pirita mändide alla omal ajal sadu tuhandeid inimesi kogunes. Oma kõige kirkama medali Nõukogude Liidu meistrivõistlustel võitis ta 500-kuubikuliste klassis aastal 1957. aastal.

Aastad 1954-56 möödusid Prometil aga äärmiselt põneva tegevusega hõivatult: nimelt testis ta koostöös Serpuhhovi tehase konstruktoritega uusi eksperimentaal-võidusõidumootorrattaid, nn banduurasid, millega hiljem Nikolai Sevostjanov, Endel Kiisa ja Jüri Randla ka rahvusvahelisel tasemel tegusid tegid.

Raamatus tuleb juttu kõikidest ENSV ja NSVL-i meistrivõistlustest (lisatud on tulemuste tabelid), samuti kõigest muust motospordiga seonduvast: masinate katsetamisest ja remontimisest, siitkandi esimeste gondlite ehitamisest, esimestest vormelautodest, radadest, auhindadest ja pealtvaatajatest.

Promet ei räägi mitte ainult enda läbielatust, kuigi ka tal on rääkida uskumatuid lugusid. Näiteks saab teosest tema omasõnalise kirjelduse läbi kogeda traagilisest õnnetusest, mille läbi hukkus Olev Kaseorg. Toonasel Leningradi maantee ja Loo teega ristuval lõigul tavatseti oma masinaid timmimas käidi. Kaseorg oli timmimisega aga nii ametis, et ei märganud täiel kiirusel sõites kõrvalteelt maanteele pööranud veoautot ja põrkas sellega kokku. Sündmuspaiga läheduses viibinud sõbrad kihutasid Kaseoruga küll Keskhaiglasse, kuid kahjuks oli juba hilja. “Tee peal tundsin, kuidas Olevi keha läbistas värin,” kirjutab Promet. “Arvasin, et see oli valu pärast ja tegin ta särgi kraenööbi lahti. Aga see ei olnud valu, see oli surmavärin.”

Promet on siiski lisaks oma mälestuste kirja panemisele võtnud täita ka märksa globaalsema ülesande: meie pisikese riigi rohkem kui poole sajandi pikkuse motoajaloo üles tähendamise. See muudab muidu emotsionaalse teose kohati pisut kuivaks, kuid vähemalt on olulised faktid kirjas. Lisaks on siin näha 1931. aastal sündinud võidusõitja siirast muret meie motospordi, eriti ringraja tuleviku pärast.

Mõnikümmend lehekülge teoses on pühendatud ka autori lapsepõlvele ja tema hilisemale elukäigule pärast spordist loobumist.

Raamatu teevad unikaalseks rohked fotod nii autori erakogust kui ka Eesti Mootorispordi muuseumi kogudest.

Kõvakaanelisel raamatul on 142 lehekülge. Raamatu hinnaks on 160 krooni/10.26 eurot.

Vt ka allpool, aastal 2007. Motomaanias Tarmo Riisenbergi sulest ilmunud kirjeldust banduurade katsetamisest Mäos.

15.detsembril eeldatavalt rekordilise hinnaga müügiks minema pidanud, kuid reaalselt selleni mitte jõudnud Brough Superiori müügi rikkus väidetavalt kuulujutt, milles väideti, et kõnealuse mootorratta raam võib olla replica.

Juhul kui raam on tõepoolest järele tehtud, kaotaks mootorratas üpris märkimisväärse osa oma väärtusest.

Mootorratta autentsuse kinnitajate sõnul uuriti ratast põhjalikult pärast seda, kui see toodi 1984.aastal Inglismaale tagasi Indiast ning selle käigus tunnistati mootorratas originaalosadest koosnevaks.

Ka on selgunud, et pärast oksjoni lõppu pakuti omanikule mootorratta eest 550 000 dollarit (6,4 miljonit krooni), kuid ta ei võtnud pakkumist vastu. Oksjoni enda kõrgeim pakkumine oli 430 000.

Ajaloolist väärtust omavate mootorrataste replicate ehitamine ning nende originaalide pähe müümine on küllaltki levinud praktika. Ka Brough Superior’i autentsed replicad on müügis umbes 100 000 dollari suuruse hinnaga.

Mustanahaline unistus

Just sellise küsimusega lõppes minu viimane pikem tekst veel paberkandjal ilmunud Motomaania nr-s 31, mis kirjeldas ühe ajakirjanikust põhulõua katsumusi A-kategooria juhilubade saamisel. Nüüd, pool aastat hiljem, saan rääkida ka isikliku kaherattalise otsimise okkalikust teest.

Päris ratasteta polnud ma tegelikult ammu. Neid on suisa mitu, kuid kõik pea eranditult „võtan kunagi kätte ja restaureerin ära“ tüüpi projektid, milledega liiklusse kipuks vaid hullumeelne. Seega tuli oma sõiduoskuse lihvimiseks leida midagi muud.

Järgmise sammuna võtsin sihikule kodumaised motoportaalid. See oli lõbus, kuid töötusest tingitud rahapuudusel viljatu ajaviide. Sellest hoolimata oli minimaalsegi virtuaalse rahapaki juures ahvatlejaid palju, alates vanast heast XJ600S Yamahast ning lõpetades „virtsapumbana“ tuntud Honda CX500’ga. Lisaks klaasile Coca-Colale leidis tee sülearvuti klaviatuuri ka suur hulk motokuulutuste vaatamisest nõrgunud sülge.

Esimeks motomatkajaks oli Gottlieb Daimleri poeg Adolf, kes Reitwagen’i ebamugavas sadulas kulges kolm kilomeetrit Cannstatt’st Untertürkheim’i. Tänastes mastaapides mõtetu vahemaa oli toona poolehobujõulise jõuallikaga ning rohkete puidust detailidega 15 kilomeetrise maksimaalkiirusega liikunud sõidukile hoopis olulisem vahemaa.

Reitwageni jõuallika töömahuks oli umbes 245 cm3, maksimaalsed pool hobujõudu saavutati 650 pöörde juures minutis. Sõiduki kaaluna mainivad kaasaegsed 90 kilogrammi.

Seejuures lõi esimese mootorratta sünd pea poole aastaga esimese auto sündi, patent neljarattalisele sõidukile anti alles 19.jaanuaril 1886. Mootorratta patent läks kirja 29.augustil 1885.

Tänapäeval võib Daimleri muuseumis näha algse Reitwageni koopiat, kuna originaal hävis tulekahjus 1903. aastal.

Serpuhhovi tehases valminud esimene Nõukogude invaauto

Tartu ettevõtja Jan Varep kogub haruldasi kolmerattalisi sõidukeid, millest paljude südames tuksub tsikli- või mopeedimootor ning valminudki on need mootorrattatehastes, kuigi tegemist on mikroautodega.

Huvi algust 3-rattaliste vastu Varep täpselt kätte näidata ei oska. Kui aga asi juba alguse sai ja esimene pääsuke pesas, siis hakkasid ülejäänud juba ise tema juurde jõudma.

Varepi esimene pääsuke oli Itaalias valmistatud Amica. Leidis ta selle Norrast ja haruldaseks teeb sõiduki asjaolu, et kuigi paljud teavad Amicat 4-rattalisena, siis seda, et Amica ka 3-rattalisena olemas on, paljud ei tea.

Lisaks Amicale on nüüd koha Varepi garaažis leidnud veel üks rikšat meenutav Tula, kabiini ja tünniga Muravei ning esimene Nõukogude invaauto, mis valmistatud Serpuhhovi mootorrattatehases. Mõtted liiguvad loomulikult juba järgmiste sõidukite suunas.

Soovid edasi lugeda? Ligipääsu kõigile Motomaania tasulistele artiklitele annab alloleval nupul vajutamine ja Motomaania veebi Liikmeks hakkamine.

Milwaukee politsei-trike, foto Aivar Ljaš

Aivar Ljaš külastas USA-reisi käigus muude vaatamisväärsuste seas ka Harley-Davidsoni muuseumi Milwaukee’s, kus tehtud fotosid ta ka Motomaania lugejatega jagab.

[View with PicLens]

Muuseumi koduleheküljelt leiab veel põnevat infot.

Kollane tsetsekärbes, Indrek "Puka" Krestinov ja CZ 500

Üks äsjalõppenud MMM-il silmajäänud rattaid oli Indrek Krestinovi värskeltrestaureeritud CZ 500, mis pärineb aastast 1975. Tsikkel, mis nõuab raudset sõidumeest.

Tsikli, mida tuntakse ka Kivipurustaja nime all, raam tuli välja ühest kuurist Ida-Virumaalt ja üldiselt polevat restaureerimises juppide leidmise mõttes midagi väga keerulist olnud. Aega kulus selleks umbes aasta. Plastid ja paak on veidi hilisematelt mudelitelt. Summuti on valminud originaali järgi ise tehes ja Puka sõnul ka märksa töökindlam.

Soovid edasi lugeda? Ligipääsu kõigile Motomaania tasulistele artiklitele annab alloleval nupul vajutamine ja Motomaania veebi Liikmeks hakkamine.

Mart Lajali Dakari kõrberallil käinud KTM Rally Replica

Vastavatud Kristiine Keskuse uue osa teisel korrusel saab vaadata väikest, aga väga väärikat väljapanekut nii vanadest kui kaasaegsetest Eesti motospordis ilma teinud sõidukitest, aga ka sportlaste sõiduvarustusest.

Kliki pisipildil ja vaata galeriid:

Väljas on kaks Endel Kiisa omaaegset Serpuhhovi tehase Vostokki – üks C-259 (1959), DOHC 2-silindriline 248 ccm, 50 hj, maks kiirus 225 km/h ja teine C-350 (1960), DOHC, 2-silindriline 348 ccm, 53 hj, maks kiirus 235 km/h.

Raul Sarapi vormel.

Mart Lajali KTM 690 Rally Replica, millega Lajal 2003. aastal Dakari kõrberallil sõitis, kui ka tema sõiduvarustust.

Stefan Evertsi kuldne krossivarustus, mis eelmisel aastal oli oksjonil Tanel Leoki heategevuslikul sõbrakrossil.

Supermotosõitja Andre Kiili TM võistlusratas ja sõiduvarustus.

Kahe ringrajasõitja, Madis Vanaselja ja Rannus Kuke, võidusõidurattad ja sõiduvarustus.

Ühe Eesti kõvema mäkketõusja, Billy Toomla R1 mootoriga mäkketõusutsikkel.

Suur kogu nii Eestis kui välisvõistlustel võidetud auhindu. Lisaks mõned uued KTM-id.

Miks kõike seda imetleda saab, selgitame järgmisel nädalal. Seniks head nautimist.

80-aastane Luigi Taveri teeb Imatral uhkelt demosõitu

17 mootorrataste ringrajasõidu MM-medaliomanikku sõitis 24.-25. juulil taas Soomes Imatra vanal tänavaringrajal Vuoksi-jõe kaldal, mis on tuntuks saanud kui üks Soomes toimunud MotoGP etappide toimumispaiku.

Tuntumad osalejad Muistojen Imatranajol olid lisaks itaallasele Giacomo Agostinile Phil Read, Jim Redman, Dieter Braun, Bruno Kneubühler, Chas Mortimer ja Gianfranco Bonera. Ka Imatra esimese MM-etapi võitja aastast 1964 Luigi Taveri, kes on 80-aastane, osales 250-kuubikulisel Hondal.

Varalahkunud soomlasest maailmameistri Jarno Saarise rattaid oli kohal neli. Itaallane Italo Zerbini sõitis 4-silindrilise Benelliga, millel Saarinen võitis Agostinit Pesaros 1972. aastal. Svend Andersson tõi Imatrale Jarno Saarise Daytona 200-miili võitjaratta.

Teuvo Länsivuori sai sõitmiseks 750-kuubikulise Suzuki, millega ta võistles Daytona 200-miili sõidus 1975. aastal.. Sama aastakäiku esindas Giacomo Agostini 500 ccm Yamaha, millega itaallane kindlustas viimase maailmameistritiitli Imatral.

Mootorrataste ringrajasõidu maailmameistritest olid taas kohal Giacomo Agostini, Phil Read, Jim Redman jt. Kohale saabunud meistritel oli kokku 35 MM-tiitlit, 32 hõbe- ja 33 pronksmedalit. Grand Prix võite oli kamba peale kokku 307. Eestist viibisid kohal Endel ja Virve Kiisa.

Esimest korda saabus Imatrale ka Yamaha Classic Racing Team, kes tõi kohale 16 ajaloolist võidusõidutsiklit. Ferry Brouwerile, Yamaha Classic Racing Teami juhile on Imatra tähtis koht: ”Minul on Imatralt palju mälestusi. Olin siin 1973. aastal mehhaanikuks Tepi Länsivuorile, kes võistles 250 ccm klassis Team Arwidson Yamaha OW17-l. Sel nädalalõpul me võitsime.”

“Yamaha Classic Racing Team´il on au teha ajaloo abil uut ajalugu. Oleme uhked, et võime tähistada Yamaha esimese 500 ccm maailmameistritiitli 35.aastapäeva nii, et rajal on sama ratas (OW23) ja sama võidusõitja (Agostini). Lisaks saabus Imatrale OW23 toonane projektijuht ja konstruktor Taichi Itoh ning ka Takashi Matsui, kes konstruueris muuhulgas Yamaha OW20 (millel võistles Jarno Saarinen).”

Möödaniku tippsõitjatest tuntuim oli Giacomo Agostini, kes just 35 aastat tagasi kindlustas Imatral oma 15-nda maailmameistritiitli.Sama 500-kuubikulise Yamaha OW23-ga sõitis Agostini ka nüüd. YCRT tõi ratta vaid selle südmuse tarbeks Soome otse Jaapanist. Agostini sõitis ka 500 ccm MV Agustal, mille hääl on jäänud paljude toonaste spordisõprade kõrvadesse kajama.

Legendidest olid kohal ka inglane Phil Read ja lõuna-aafriklane Jim Redman. Read on kaheksakordne maailmameister ja Redman on lisaks kuuele MM-tiitlile ka esimene võidusõitja, kes on samal MM-etapil võitnud kolmes masinaklassis (1964. aastal Assenis). Samaga on toime tulnud vaid Mike Hailwood.

Imatral nähti ka stunt-rühma Dusters show,kus oli kiirust,tuld,tehnilisi trikke ja akrobaatikat. Demonstratsioonsõitudele lisaks toimus erinevaid sündmusi kogu perele, näiteks cover- ja nostalgiafestival OsmoFest. Traditsiooniline motoristide kokkutulek Imatra Motorcycle Touring Concentration tõi kohale märkimisväärsel hulgal osalejaid.

Sami Seliö kahekohaline F1-PowerBoat sõidutas Imatra motoklubi koostööparneritele lisaks ka ühte loosiga selle võimaluse omandanud õnnelikku publiku hulgast.

Piletimüügist saadud tulu kasutatakse organiseerimiskulude katteks ja 2012. aasta juubelisündmuse planeerimiseks.

Loe Imatran Muistojenajost lähemalt ka peagi ilmuvast värskest Motomaaniast.

Ürituse Facebooki lehelt saab samuti mujeid lugeda.

Oodatud on kõik omal ajal motospordis tegusid teinud - olgu sõitjad või kohtunikud

Laupäeval, 21. augustil leiavad Türil koos Türi raadiomasti motokrossiga aset Eesti motospordiveteranide esimesed suvepäevad.

Ürituse toimumiskohaks on Türi AMK motokeskus. Osalejaid oodatakse kohale alates kella 11-st.
Türi raadiomasti motokrossil toimub suvepäevadega seoses veteranide demosõit, mis korraldatakse võistlusrajal ja kus soolod ja külgvankrid sõidavad eraldi: kell 14.00 -15.00.

Pärast võistlust kogunevad suvepäevalised Kihli motospordikeskuse stardimaja juurde suvepäevade avamisele kell 18.00. Järgneb meelelahutus ja omavaheline taastutvumine.

Osalejatel on võimalus telkimiseks ja autode parkimiseks, töötab toitlustus, muusika, olemas ka katusealune pind 10×40 m.

Suvepäevade osavõtumaks on 100 krooni. Korrajdalajad Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon ja Türi AMK. Info: 5040 005 (Heino Aavasalu), heino.aavasalu.001@mail.ee. Registreerida saab toodud telefonil või meiliaadressil kuni 17. augustini. Registreerimisel märkida nimi, vanus ja mis alaga osaleja tegeles (kross, ringrada, kohtunik jne.).

Schleizis uhkeldati ja võisteldi vanadel ringrajamootorratastel

Vähemalt ei roostetanud vana raud Schleizi “kolmnurgas” Thüringenis Ida-Saksamaal jaanipäevajärgsel nädalalõpul, mil toimus viiendat korda Euroopa Classic GP.

Schleizer Dreieck (“kolmnurk”) on üks kauneimaid looduslikke ringradu maailmas, võrreldav Spa-Francorchampsi ja Mani saarega.

Esimene võistlus peeti Schleizis mootorratastele 1923. aastal. Seega on Schleiz ka vanim ringrada Saksamaal. Asukohaks Thüringen Ida-Saksamaal, kus isegi kommunistlik kord ei suutnud hävitada hedonistlikku armastust mootorispordi vastu. Algselt oli ringi pikkuseks 7,631 km. Suvel 1988 lühendati rada linnapoolsest otsast 826 meetri võrra ja kuni 2004. aastani võisteldi 6,805 km pikkusel ringil.

Uus ringrada koosneb avalikest teedest pikkusega 3,805 km ja laiust on rajal 10 meetrit. On küllaldaselt ruumi möödasõitudeks ja Schleiz on üks väheseid radu, mida sõidetakse vastupäeva (nagu Pirita). Kõrguste vahe on 70 meetrit, kurvid mitmekesised. Fantastilisi vaateid võib nautida isegi võidu sõites. Kuigi uus rada on mõnevõrra lühem, on ta säilitanud oma veetluse. Rajal peetakse ka külgvankrite MM-etappe ja Saksamaa ringrajasõidu meistrivõistlusi (tänavu juba 76. korda).

Toivo Asmeri vormel Estonia 21-l 1989. aastal sõidetud absoluutne kiireima ringi rekord 165,00 km/h püsib siiani!
25.-27. juunini toimus Schleizis Saksamaa Classic Grand Prix. Võistlusklasse oli 11. Mootorrattad võistlesid 7 masinaklassis ja autod 4-s.

Tänavune GP oli ka Rootsi päritolu krahv Freddy Kottulinsky mälestusvõistlus. See Rootsi autosportlane oli suur Schleizi ringraja entusiast. Muuhulgas on Kottulinsky võitnud ka Paris-Dakar ralli 1980. aastal.

Kuigi võistlejate enamik tuli Saksamaalt, pakkusid neile konkurentsi inglased, hollandlased, šveitslased, austerlased, belglased, prantslased, itaallased, tšehhid, rootslased, ka kaks soomlast.

Autode poolel oli Estonia esindatud kuue autoga, nendest ühe roolis ka eestlane Jaak Kuul.

IHRO (International Historic Racing Organisation) arvestuses võisteldi kahes masinaklassis: IHRO 1 ja IHRO 2. Esimeses kategoorias võistlevad ühesilindrilised tõupuhtad Grand Prix võidusõidumootorrattad,mis ehitatud aastatel 1945-1972 ja spetsiaalselt mõeldud osalemiseks GP võistlustel sellel perioodil. Maksimaalne kubatuur 500 ccm, eraldi arvestust peetakse ka 350 ja 250 ccm klassis. Mootorrattad peavad olema väliselt ajastule vastavalt originaalkorras. Sisemiselt võib mootorit modifitseerida. Teise kategooriasse kuuluvad sama ajavahemiku õhkjahutusega mootorrattad, millel on silindreid kaks või enam. Selles kategoorias võib võistelda ka esimese kategooria tsikliga (vt lähemalt www.www.ihro.org.uk). Nii et sõitmas võis näha mootorrattaid Seeley Matchless, Aermacchi Ala D´oro, Norton Manx, AJS 7R, Ducati Mk 3, Maico MD 250, BMW R50-S, Paton Bic jm.

Laupäevase 6-ringilise sprindi võitis šveitslane Ives Glauser brittide Peter Brantoni ja Luke Nottoni ees, kõik kolm masinal Seeley Matchless G50. Soomlane Osmo Partti (Norton Manx) oli viies. IHR0 2 8-ringilise sprindi võitis hollandlane Jarno Jonker (BMW R50-S) Peter Brantoni ja Luke Nottoni ees.

Külgvankrite K2 sprindi (6 ringi) võitis saksa paar Nils-Peter Köster /Christian Albrecht kaasmaalaste Ulrich Seubert /Germar Seubert ja Otto Haller /Tobias Pietzonka ees. Ka Classic + Post Classic Solo masinaklassis läks kolmikvõit Saksamaale: 1. Stefan Tennstädt Rotax Nico Bakker, 2. Josef A.Koch (Yamaha TR1), 3. Olli Oltmanns (Ducati Königswelle). BMW Kaczor + Battle of Twins ühendatud masinaklassis (32 võistlejat) võitis 10-ringilise võistluse aga soomlane Jussi Luoma (JL Meccanica Moto Guzzi) sakslase Josef O.Kochi (Yamaha TR1) ja hollandlase Jarno Jonkeri (BMW Kaczor RS 50 S) ees.

Külgvankrite K1/K3 klassi 6-ringilise sprindi võitsid isa ja poeg Ralf ja Sven Bohnhorst Saksamaalt (Windle Yamaha). Laupäevase lõunapausi ajal toimus stardijoonel aga abiellumistseremoonia, kus Manfred sai endale Barbara. Pühapäeval võis Manfredi näha ka vormel Reynard BMW roolis.

Jaak Kuul katkestas laupäevase sõidu juba esimesel ringil elektrivea tõttu. Võitis Nils-Holger Wilms autol M90. Kokku osales HAIGO arvestuses 20 vormelit.

Seeriaautodel läks 10 esimest kohta Ladadele, võitja Mathias Pfeifer (Lada 2101).

Pühapäeval võitsid külgvankrite K1/K3 klassi Gold Race (8 ringi) taas Bohnhorstid.

IHRO 1 Gold Race (12 ringi) :1 .Ives Glauser, 2. Peter Branton, 3. Luke Notton, soomlane Osmo Partti taas viies.

Külgvankrid K2 Gold Race (8 ringi) võitjad Ulrich ja Germar Seubert (Nourish Weslake).

IHRO 2 Gold Race (14 ringi) võitja Ives Glauser, 2. Marco Dall´Aglio (Itaalia/Paton Bic 8v), 3. Jarno Jonker (Holland/BMW R50-S).

Classic + Post Classic Solo Gold Race (10 ringi) taas võitja Stefan Tennstädt Josef O. Kochi ja Olli Oltmannsi ees.
HAIGO vormelitel võitis Nils-Holger Wilms, Jaak Kuul oli neljas.

Starditi ka Grab the Flag sarjas, kus sõita tuli ühetaoliselt stabiilseid ringiaegu.

Seoses BMW GS-i 30nda sünnipäevaga otsib firma Garmisch-Partenkirche’nis toimuvateks BMW Motorrad kokkutuleku raames kõige vanemat, kõige suurima läbisõiduga ning kõige põnevamalt ümber ehitatud BMW GS-i.

Võitjad pälvivad spetsiaalse karika ja kingikupongid väärtuses 500, 250 ja 100 eurot.

Vanima GS-i valimisel kontrollitakse raaminumbrit, suurima läbisõiduga GS’i puhul tuleb aga omanikul esitada tõendeid läbisõidu kohta.

Ümberehitatud mootorrataste seast valivad aga parimad Jutta Kleinschmidt, Hubert Auriol ja Charley Boorman.

2. kuni 4.juulini toimuvate motopäevade kohta leiab rohkem infot siit: www.bmw-motorrad.com/motorraddays

Laupäeval Tartumaal Nõos peetud Wana-Kolga Tsiklitalli poolt korraldatud Moto- ja Vanavara Päeval näidati esmakordselt mitmeid rariteete, teiste seas 1905.aasta Indian Single ning 1941.aastal Moskvas toodetud M-72.

Kui nädalajagu päevi tagasi Tallinnas peetud motonäituse MOMA vaieldamatuks staariks oli Eesti esimene Brough Superior, siis Nõos võis suurimaks publikumagnetiks pidada 1905.aasta Indian Single’t. Tegu oli mootorrattaga, mis pani alguse Indiani kui mootorrattatootja eluloole ning andis olulise tõuke “punanaha” tõusule maailma oluliseimate mootorrattaehitajate sekka.

Konkreetne eksemplar jõudis Eestisse läbi Saksamaa USA-st, tegu peaks olema vanima sõidukõlbuliku mootorrattaga Eestis.

Moto- ja Vanavara Päeva restaureerimiskonkursi esikoha võttis aga endaga Lätti kaasa üks veelgi suurem rariteet, täpsemalt ainus tänaseni säilinud, 1941.aastal Moskvas valmistatud M-72. Selle väliselt tagasihoidliku mootorratta taastajaks oli Läti üks nimekamaid motorestauraatoreid Aleksei Popov.

Restaureerimiskonkursi teine koht läks rariteedile kohalikus mastaabis, 1959.aasta Jawa-175/356′le, mille taastajaks oli Kurtna Mootorrattamuuseumi omanik ja eestvedaja Urmas Teearu. Paremuselt kolmas oli Wana-Kolga Tsiklitalli eestvedaja Jaan Silla poolt restaureeritud 1950.aasta BMW R-35.

Haruldusi jagus ka väljaspoole restaureerimiskonkurssi, nii sai imetleda neljataktilist Jawa-500′t, äärmiselt väikese läbisõiduga IZ Jupiter 4k’d ning toimiva õlitussüsteemiga IZ Planeta Sporti.

Väike klubi korraldas Kotkas kunagise TT mälestusürituse

Soomes, Kotka linnaosas Jumalniemis toimus 23. mail mälestus-demonstratsioonsõit vanadele võidusõidutsiklitele.

Ajalooliselt on Kotkas peetud TT-sõite ainult 1947. ja 1948. aastal. Sellegipoolest otsustas kohalik Karhula motoklubi asja nostalgiavaimus meenutada. Vana võistlusrada polnud enam säilinud, seetõttu kasutati K-Rauta kaubamaja parkimisplatsi. Ümber marketi oli võimalik teha koguni 1600 meetri pikkune, küll vaid ristkülikukujuline rada.

Eraldi stardid oli nii kahetaktilistele kui neljataktilistele ja külgvankritele. Päeva aga alustasid hoopis noored supermotomehed viieringise kihutamisega.

Kohtusin paljude tuttavatega, kes tundsid huvi, millal samalaadne sündmus leiab aset Tallinnas, Pirital. Kahjuks ei osanud ma vastata. Paistab ju, et isegi Joey Dunlopi mälestusvõistlusest ei saa asja. Imestan vaid, et Soomes saab väike motoklubi hakkama suure ja huvitava sündmuse organiseerimisega. Naljaga pooleks küsisingi Soome tuttavatelt, kas nad oleks valmis organiseerima samalaadse demonstratsioonsõidu ka Pirital. Kõik lubasid kindlasti jõu ja nõuga abiks olla, neil on meeldivaid mälestusi Piritalt.

Ka 19. sajandist pärinev mootorratas võib olla täiesti sõidukõlbulik, foto Ahti Tihkan

Soomes Lahtis toimus sel nädalavahetusel, 8.-9. mail, teine vanasõidukite näitus Classic Motor Show, mida külastas ligi 17 000 inimest. Kuigi enamiku väljapanekust moodustasid autod, olid siiski väljas ka mõned mootorrattad.

Muuhulgas võis näha 1885. aastast pärinevat Daimlerit, mis oli ka täiesti sõidukõlbulik.

Sellest on peaaegu 20 aastat, kui mootorrataste ringrajasõidu MM-kalendrist võeti maha Belgia Grand Prix Spa-Francorchampsis. Sellest on väga kahju, aga nendele, kes armastavad kiirust, mootorimürinat ja nostalgiat, on tulnud asemele midagi suurepärast – Bikers’ Classics.

Tänavune üritus, mis toimub 11.-13. juunil, meelitab Belgia Ardennidesse võidusõiduentusiaste juba kaheksandat korda.

“Minevik on meie tulevik” on organisaatorite moto. Korraldajad väärtustavad minevikku ja hoiavad nii mälestust möödunud aegadest.

Müstiline Spa-Francorchamps ringrada on ideaalne paik vanadele kangelastele rambivalgusesse tagasi tulemiseks ja võidusõidutsiklitele ennast jälle kuuldavaks tegemiseks nii, nagu need hääled ei oleks kunagi vaibunudki.

Bikers´Classics meelitab lisaks tuhandetele pealtvaatajatele ka endisi võidusõitjaid, kes omal ajal kogesid maalilise ringraja võlusid ja ohte. Viieteistkümnekordne maailmameister Giacomo Agostini on saanud regulaarseks külaliseks sel ringrajal, kus ta domineeris 500 ccm klassis aastatel 1966-1973. Agostinil tuleb kiire nädalalõpp, kuna ta stardib nii 350 ja 500 ccm Yamahal kui ka 500 ccm MV Agustal.

Tänavune stardinimekiri hakkab kenasti ilmet võtma, oma osavõtust on teatanud 50 ccm hollandlastest maailmameistrid Jan de Vries ja Henk van Kessel, endised Honda meeskonnakaaslased Jim Redman ja Luigi Taveri, Carlos Lavado Venezuelast, USA esimene ringrajasõidu maailmameister Steve Baker. Organisaatorid teatavad uhkusega ka uusmeremaalase Hugh Andersoni ja põhjaiirlase Tommy Robbi osavõtust Yamaha Classic Racing Teami sõitjatena. Briti Suzuki-kollektsionäär Steve Wheatman toob kohale kümmekond võidusõidutsiklit Wil Hartogi, Boet van Dulmeni ja võimalik, et ka Marco Lucchinelli jaoks.

Tänavu on mõeldud ka külkafännidele. Üritus saab lisasära sellistest tähtedest nagu Steve Webster, Steve Abbot, Egbert Streuer, Alain Michel, Rolf Steinhausen, Klaus Enders ja Max Deubel. Ka on lootust, et saabub šveitslane Rolf Biland. Tsiklitest muidugi BMW-d, Königid, Krauserid ja Yamahad. Kohal on ka legendaarsed külgvankrite konstruktorid ja ehitajad Louis Christen (LCR) ja Charles Auf der Maur.

Motomaailmas on elevust tekitamas videod, kus alles 20 aastat pärast tootmist võetakse tehasekastidest välja kaks uhiuut ja praeguseks legendaarseks kujunenud sportratast: Honda NR750 ja RC30.

Mootorrattad kuulusid Stockholmis tegutsevale firmale MC-Varuhus, mille omanik Bengt Gunnarson hoidis veel tehasekasti pakitud mootorrattaid ligi aastat firma keldris.

Nüüd pannakse lahtipakitud mootorrattad vaatamiseks välja firma ruumidesse.

Vähemalt kaks Honda RC30′t on omal ajal kuulunud ka eestlastele, Jüri Raudsik ning Jüri Randla juunior osalesid neil Man’i saare TT-l.

Kuigi neljasilindriliste mootorrataste dominants sai alguse eelkõige möödunud sajandi 60-ndatel aastatel, tegeleti neljaste mootorrataste tootmisega ka enne II maailmasõda, üheks selliseks masinaks on Ariel Square Four.

Square Four oli tootmises aastatel 1931-1959, kokku toodeti nelja erinevat põlvkonda. Videos olev masin on nn teisest seeriast, mis kandis tähist 4G.

Video on pärit Bar Hodgson Motorcycle Collectioni poolt toodetud DVD’lt, millel on ülevaated 22-st põnevast enne- ja pärastsõjaaegsest klassikalisest mootorrattast.

Juba toredaks traditsiooniks kujunenud Wana-Kolga Tsiklitalli poolt Tartumaal Nõo lähedal Kolga külas peetav moto- ja vanavara päev toimub sel aastal 22. mail.

Ürituse raames peetakse nii laata, toimub vanamootorrataste näitus ning ka restaureerimiskonkurs.

Lisaks korraldatakse vanadele mootorratastele ühine paraadsõit.

Päeva raames korraldatakse ka unimoto näidissõite.

Üritus algab 22. mail kell 9.00.

Agnessa Männi artikli autoriga mälestusi jagamas, foto Urmas Kauniste kogu

1935. aastal sooritas teadaolevalt esimesed mootorrattamatkad naisjuhina Agnessa Männi (1910-2001).

Esimesed proovisõidud tegi Agnessa salaja oma venna tsikliga Tallinnas, Nõmmel. 1935 tegi Agnessa aga esimesed pikemad tsiklireisid Lätti ja Soome. Peagi liitus Agnessa ka motoklubiga ning kõmu tekitasid tema osalemised nii hipodroomi kui maastikusõitudel.

Ärimehed nägid Agnessas head reklaamivõimalust ning andsid kasutada mitmeid toonaseid tsiklimarke. Julge daami kuulsuse tipphetkedeks kujunes aga osalemine 1936 Olümpia Tähesõidul mootorratastele (praeguse nimega FIM
Rallid) Berliini. 14-liikmeline Eesti esindus võitis Tähesõidu ülekaalukalt, kogudes kümmne osalenud riigi seas enim punkte.

Esindusse kuulusid pea kõik tollased Eesti tsiklikuulsused eesotsas Oskar Veldemanniga. Peale sõda olid eestiaegsed motokuulsuste tegemised pea täielikult maha vaikitud. Alles 70-nendate aastate lõpus oli Agnessa Männi poolsalaja kutsutud Eesti mootorispordi juubeliüritusele.

Agnessa töötas peale sõda ehitusel, autojuhina ning hiljem aastaid lavatöölisena Estonia teatris. 1996. aastal õnnestus allakirjutanul Agnessaga Merivälja pansionaadis mitmel korral kohtuda ning motodaam andis veel kõrges vanuses oluliselt noorematele silmad ette.

Rootsi motoajakiri MC-Nytt tegi omaaegse motokuulsusega pika intervjuu.

25. aprillil paneb oksjonifirma Bonham’s Inglismaal Staffordis toimuval oksjonil müügile 114. aastat vana mootorratta: 1896. aastal valmistatud Hildebrand & Wolfmülleri.

Tegu on sõidukiga, mida peetakse esimeseks mootorrattaks tänapäevases mõttes, samuti oli sama sõiduki üks eksemplare esimeseks Eestisse jõudnud mootorsõidukiks 1895. aastal.

Konkreetne oksjonil müügile tulev eksemplar on alates 30-ndate aastate esimesest poolest olnud USA-s ühe perekonna valduses. Viimati umbes samal ajal liikunud masinal on isegi säilinud originaalvärv.

Oksjonifirma hinnangul võib masina müügihind ulatuda 40 000 kuni 60 000 naelani (716 000 kuni 1 073 000 krooni).

Eestis olnud Hildebrand & Wolfmüller pole teadaolevalt säilinud, vaid hävines 60-ndatel aastatel Haapsalus.

Üks video replicana Saksamaal valminud Hildebrand & Wolfmüllerist.

Eelmisel kuul Buelli tootmisliinilt maha sõitnud viimane firmamärki Buell kandnud mootorratas leidis endale kindla kodu Alabamas asuvas Barber Motorsports Museum’s.

Mootorratta annetas muuseumile tootja.

Muuseumi kollektsiooni kuulub üle 1200 mootorratta, neist väljas on korraga vaatamiseks umbes 600.

Mootorrattaid on 200-lt erinevalt tootjalt 20-st riigist.

Muuseumi kodulehekülje leiab siit.

Sel aastal 24.-26. juulini Šotimaal Pebbleshires peetud ülemaailmne Indianite kokkutulek on jõudmas filmilinale, järgmisel aastal näeb ilmavalgust dokumentaalfilm “Old Indians never, ever die 2″.

Kokku osales mainitud kokkutulekul üle 400 Indiani.

Peaaegu sama nime all (“Old Indians Never Die”) on samalaadsest kokkutulekust juba üks dokumentaalfilm tehtud, seda 1995. aastal. Taevakanalite kaudu oli seda võimalik vaadata ka Eestis.