Raido Remmelg

30 aastat tagasi, 1981. aastal saavutas toonane Automi matkagrupp Enn Saigi (1935-2003) juhtimisel motomatkaga Mägi-Altaisse N Liidu meistrivõistlustel esikoha.

Grupp sõitis kolmel vanal Jawal ja ühel IZH 350-el. Enn Saik pälvis ka NSVL meistersportlase tiitli motomatkamises.

20 aastat tagasi jõudsid Eesti motomatkajad toonasest klubist AMO esimeste
eestlastena mootorratastel Nordkappi Norras. Gruppi kuulusid Raido Remmelg (Jawa 350), Enn Saik (vana Jawa 350), Urmas Kauniste (Jawa 350),
Igor Ellisson (korvi-Dnepr 650). Kaassõitjatena olid kaasas Argo ja Eigo Ellissonid. Sõit toimus aastal 1992.

2011. a matkavõistluse kolm auhinnalist kohta (keskel punastes jopedes võitjad Margus ja Kariina), vasakul servas Jõgeva MC ja paremal servas Loodus Investi esindajad, foto Argo Ellisson

Reedel, 16. detsembril jagati välja traditsioonilise Rukka Matkavõistluse auhinnad LoodusInvesti kaupluses. Võistluse võitsid tänavu Margus Sootla ja Kariina Tšursin, kes tegid mootorrattaga tiiru ümber maailma.

Jõgeva MC poolt korraldatava matkakonkursi kohad jagunesid tänavu järgmiselt:

1. koht Margus Sootla, Kariina Tšursin. Matka distants kokku 170 564. Kuna matkavõistluse arvesse lähevad käesoleval aastal sooritatud reisid, siis vastavalt reeglitele oli nende matka “kaugeim” punkt Nairobi (Keenia), kus nad viibisid 2011. jaanuaris. Arvestuslik distants Tallinnast 12 352 km. Tegelikult sõitsid Margus ja Kariina 1126 päevaga maakerale tiiru peale ning nende reisi kohta saab lisainfot nende ülimalt informatiivsest ja mõnusast blogist www.yhelteljel.ee

2. Koht Tanel Talve, Jaagup Kreem, Jaan Kask, Raivet Aru, Margus Kastein, Marko Meinson, Aivar Kant, Kaire Kivari. Matka kaugeim punkt Aqaba, Jordaanias. Arvestuslik distants Tallinnast 4 642 km. Lisamaterjale leiab aadressil www.reporter.ee/index.php?s=motoreporter

3. Koht Annela Kolk, Raul Vahar, tsiklid Honda XL Transalp ja Honda XL Varadero. Läbitud riigid Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka, Albaania, Montenegro, Horvaatia, Bosnia ja Hertsogoviina, Ungari, Slovakkia, Poola. Matka kestvus 20 päeva. Kaugeim punkt Marmari, Kreeka lõunatipus, arvestuslik distants Tallinnast 3 446 km. Matka kogupikkus üle 9000 km. Matkarada näha aadressil http://geoape.com/tracklogs/kreeka-2011-3266

Tänavune matkavõistlus oli mitmel moel unikaalne – Margus ja Kariina jõudsid mitu aastat kestnud ümber-kera-matkalt tagasi Eestisse ning teise-kolmanda koha vahel tekkis rebimine, millesarnast seni nähtud ei ole. Korraldajad Jõgeva MC-st kaaluvad järgmisel aastal reeglite täiendamist.

Esikoha saavutanud Margus ja Kariina said hakkama millegi sellisega, mida enamus meist isegi unes ei näe. See oli ka üks põhjus, miks Rukka otsustas auhinnata esimese koha saanuid mitte ühe vaid KAHE komplekti Rukka sõiduülikonnaga. Teine põhjus oli see, et terve reisi vastu pidanud senine sõiduriietus oli muutunud üsna kasutuskõlbmatuks (loe: ohtlikult räbalaks).

Kuna reeglid juba olid sellised, siis 2 koha saavutas Motoreporteri seltskond, sest nende reisi kaugeim punkt oli kaugemal, olgugi et nad päris tervet teed ise ei sõitnud ning reisi kogupikkuses jäid 3. koha saanutele kõvasti alla. “Meiepoolne aplaus Annelale, kes sõitis ISE (mitte tagaistmel) 20 päevaga MOOTORRATTAL üle 9000 km!” ütleb üks korraldajaist, Argo Ellisson Jõgeva MC-st.

Kõiki ülalnimetatud tegelasi ootab personaalne priipääse Jõgevatreff 2012 üritusele, mille saab kätte isikuttõendava dokumendi alusel ürituse registratuurist.

Eriauhinna ning priipääsmega Jõgevatreff 2012 üritusele täname ka Urmas Kaunistet, kes osales matkavõistlusel lausa kahe matkaga. Distantsilt kumbki küll esikolmikusse ei mahtunud, kuid tema matkaaruanded on olnud läbi aegade väga head ning alati korrektsed – vastavalt matkavõistluste reeglitele. Sooritatud matkad tegi Urmas oma rattal BMW R1150 RT, kaugemad punktid Gizycko Poolas ning Oulu Soomes, arvestuslik distants mõlemal alla 800 km.

Ega tähtis ei ole võit vaid osavõtt või oli see nüüd osavõtt on pool võitu. Igatahes võtke eeskuju!

Kesk-Eesti Tuur 2010

Teade: Kõik asfaldi- ja kruusahundid ning metsapõrgulised on palutud kümnendamal septembril kurisoomotoristide poolt välja nuputatud katsumustele. Kõige mudasemad, tolmusemad, väsinumad, nooblimad ja nobedamad raudsete ratsude ohjeldajad selguvad just siis – Streetmoto orienteerumissarja V etapil Kesk-Eesti Tuur 2011!

Laupäeval, 10. septembril on kõik moto-orienteerujad ja niisama huvilised oodatud kella 10ks Aravetele „Meie“ poe esisele platsile, kus leiab aset eriti humoorikas asfaldi- ja kruusaklassi lisakatse. Kell 12 antakse start, misjärel liigume kõik edasi Aravete krossirajale, et seal „Põrguliste Metsasõidule“ start anda!

Õhtu lõpetamine toimub Sääskülas Arulepiku talus, kuhu on võimalus ka ööbima jääda. Seal toimub autasustamine, õhtune koosviibimine tantsu ja tralliga ning eriti „elegantsete“ seltskonnamängudega.

Moto-orienteerumine – see on omamoodi mõõduvõtt, kus mootorratturid peavad etteantud aja jooksul kaardi järgi leidma üles kontrollpunktid, milleks võivad olla erinevad vaatamisväärsused ja ilusad paigad. Motoorienteerumise eesmärk on eelkõige nautida tsiklisõitu ja head seltskonda ning avastada Eestimaa kaunist loodust! Kes tahab mõnusalt sportlikult tsikli seljas loodust ja vallatuid kurve nautida ning maal mõnusalt aega veeta, on sel laupäeval Aravetel kindlasti kohal.

Võistlus toimub kolmes erinevas pinnaseklassis: mootorrattad asfalt, mootorrattad kruus, mootorrattad, quadid ja ATV mets. Heida pilk garaaži: ehk leidub seal mootorratas, ATV, quad või krossiratas ning registreeri end sõitma. Ajakava, registreerimine ja juhendid aadressil kurisoomoto.com.

Harley-Davidsoni klubide Super Rally 2011 Leedus, foto Aivar Ljaš

Selleaastane Harley-Davidsoni Euroopa klubide föderatsiooni Super Rally toimus möödunud nädalavahetusel, 9.-13. juunil Leedus Klaipedas.

Viie päeva jooksul toimus rohkelt kontserte, custom-rataste võistlus , stripi-show’sid ja muid esinemisi. Osalejatel oli võimalus külastada erinevaid Leedu vaatamisväärsusi ning teha muud huvitavat. Super Rallyle sõidab üle terve Euroopa alati kokku tuhandeid harrikamehi- ja naisi. Üritusel osales ka hulgaliselt Eesti H-D sõitjaid.

Aastal 2014 korraldab Super Rally Eesti Harley-Davidsoni klubi ning see toimub Tallinna Lauluväljakul.

Vaata allpool Aivar Ljaši fotosid.

[View with PicLens]

Värske info põhjal oli ilm Suurbritannias jatkuvalt vihmane, kuid kokkutulek Glastonbury’s igati tasemel ja tore.

FIM Motocamp on üks kolmest motomatkakokkutulekust, mida korraldab Rahvusvahelise Mootorrattaspordi Föderatsiooni turismikomitee (CML). Eesti esindused on praeguseks osalenud kolmel Motocampil ning olnud ühe korraldajaks 2001. aastal Põltsamaal.

FIM Rallidel on aga riiki esindatud aastast 1988 ja nüüdseks 14 korral. Eesti korraldas edukalt FIM Ralli Tartus aastal 2005. Nõndanimetatud =suur= FIM toimub tänavu juuli alul Austrias, Viini lähistel, kus Eestit esindab EMMK klubi.

Loe uudist Motocampi kohta ka kohalikust lehest.

Seltskond Eesti enduurohuvilisi Rumeenias, foto erakogu

Kuna Riho „Lärm“ Kollistil on kindel plaan 2011. aastal taas rünnata Red Bull Romaniacsi, võttis ta sõpradega ette järjekordse Rumeenia treeningtripi ning jagab muljeid ka Motomaania lugejatega.

Sel aastal valisime lihtsama,aga kallima variandi ning otsustasime kohale sõita lennukiga ja rentida tsiklid kohapealt.

Pika otsimise peale õnnestus leida järgmiste linnade vahel kurseerinud lennureisile piletid: Tartu-Tallinn-München-Viin-SIBIU-München-Tallinn-Tartu. Kuna Sibiusse eriti lennukid ei lenda, siis on piletid siia päris soolase hinnaga.

Eelmisel aastal sõlmisime Sibius Romaniacsi korraldajatega päris head tutvussidemed, seetõttu käis asjaajamine väga lihtsalt. Saatsime meili, kandsime pool raha üle ja lendasime kohale.

Reisiseltskonna moodustasid seekord: Mart Meeru, Jüri Brauer, Timo Hermlin ,Vaido Kalm, Lärm.

18. mai pärastlõunal maandusime Sibiu linnas, kus on ühtlasi Romaniacsi algus- ja lõpp-punkt.
Lennujaama oli meile vastu saadetud väike buss, mis meid Sibiust 50 km eemale Sebese linna viis, kus peatusime esimesed kaks ööd Martin Freinademetzile (Romaniacsi peakorraldaja) kuuluvas majas.

Kohapeal oli ilm kõik päevad +20 kuni +25 kraadi.

Esimesed kaks päeva sõitsime ringi Sebese linna ümbruses asuvatel radadel, mis enamasti kuuluvad ka Romaniacsi radade hulka. Kummalgi päeval tuli kilometraažiks umbes 100-130 km.

Kolmanda päeva hommikul pakkisime asjad, et transfeer saaks meie pagasi viia tagasi Sibiusse. Korraldajaga oli kokku lepitud nii ,et kaks päeva sõidame Sebese kandis, kolmandal päeval võtame ette Sebes-Sibiu trassi ja neljandal päeval sõidame Sibiu ümbruses.

Kolmanda päeva sõit kujunes väga huvitavaks, kuna trass kulges üle eriti kõrgete mägede, kust avanesid eriti võimsad vaated.

Sõites ühel mägiteel, üritasime mööda sõita hobuse vankrist, mispeale aga hobused perutama hakkasid ja purjus peremehe vankrist saltoga minema saatsid. Hobused hakkasid jooksma mööda teed. Meie giid üritas neid peatada, mis ka kuidagi õnnestus – selle hinnaga, et giidi tsikkel sattus vankrirataste alla. Purjus mustlane komberdas kuidagi meieni ja jätkas oma teekonda. Koormaks – elus metskits.

Neljandal päeval alustasime oma sõitu Sibiust, kus 60 km kaugusel paistsid lumised mäetipud. Üritasime jõuda võimalikult lähedale lumele, mis aga seekord ei õnnestunud erinevalt eelmise aasta Romaniacsist, kus õnnestus lume juures ära käia. Sellegipoolest oli rada ülihuvitav, kuna võtsime suuri tõuse ja langusi.

Rumeenia mäed pakuvad tõsise fiilingu, kuna on väga vahelduva iseloomuga. Võimalik on sõita mööda lõputuid mägiseid aasasid, kivised tõuse või saviseid pikki mägesid, millele loodus on omalt poolt juurde pannud kõik, mis enduuro veelgi huvitavamaks muudab.

Erinevalt Marokost, kus kõik mäed on kiviklibused, on enamik Rumeenia mägesid kaetud rohelise heinamaaga. Metsas kasvab peamiselt pöök, mis sobib ideaalselt enduuroga, kuna metsaalused on täiesti puhtad. Omaette vaatamisväärsuseks on ka see, kuidas seal kõrgetes mägedes puid välja veetakse….

Kokku läbisime nelja päeva jooksul umbes 600 km ja puhast sõiduaega oli 20 h.

Kui vähegi huvi ja võimalusi, soovitan kindlasti Rumeenias enduurot proovimas käia, sest enda kogemuste põhjal võin öelda, et selliseid võimalusi nagu seal, Eestile lähemal ei leidu. Siinne maastik konkureerib täielikult maailma parimate enduuroradadega.

Lisaks soovitan tullla juba 16.-20. juulil Red Bull Romaniacsile meile kaasa elama. Oma ratastega saate seal sõita piiramatult ja isegi võistlusradu, samas saate osa ka suurepärsest linnaproloogist ,jne.

Natuke ka meie seekordse reisi kuludest:
Lennuk355 eurot
Elamine, giid 460 eurot
Rendirattad 480 eurot (120 eurot/päev).
Kohapeal küte ja söök 200 eurot
Kokku maksis reis näkku umbes 1600 eurot. Kui tulla oma rattaga, siis on võit ligi 350 eurot inimese pealt.

Meie rendiratasteks olid KTM 200 EXC-d (3x), üks KTM 450 EXC ja üks KTM 300 EXC. Tundus, et 200 cm³ jääb ikka väga lahjaks sellises kohas, seevastu 300 cm³-ga oli sõita ülihea.

Kohtumiseni Red Bull Romanicsil 2011!

Tekst: Lärm

Et sõidumõnust ei saaks sõiduvalu, õpetati ka esmaabivõtteid

Ida Prefektuur koostöös Rakvere Raibe RC-i ja Eesti Motomatkajate Klubiga korraldasid möödunud laupäeval, 14. mail turvalise mootorrattasõidu propageerimiseks motopäeva „Tõeline sõidumõnu – hoolin endast ja kaasliiklejatest!“

Ürituse eestvõtjaks oli Ida Prefektuur ning nii kogunetigi laupäeva hommikul alustuseks Rakvere politseijaoskonda. Rahvast oli ühe esineja, Eesti Motomatkajate Klubi liikme Raido Remmelga sõnul meeldivalt palju – eelkõige Rakvere mootorrattureid, kuid oli ka kaugemalt tulnuid.

Tagasivaate viimase viie aasta mootorrattaõnnetuste statistikale tegi Ida prefekt Aldis Alus, kes on ühtlasi ka tegus mootorrattur ja mootorratturite koolitaja. Kui eelmisel aastal oli liiklusõnnetustes hukkunute arv Eestis tervikuna vähenenud, siis paraku mootorratturite kohta see ei käi. Nii hukkus 2010. aastal Eestimaa teedel 5 mootorratturit (2009 oli see arv 3). Lisaks andis Alus ülevaate grupisõidu põhitõdedest.

Motopolitseinik Jaanus Mätas andis näpunäiteid turvaliseks liiklemiseks mootorrattal. Esmaabikoolitaja aga õpetas, mida mootorrattaõnnetuse puhul ette võtta. Kogu loenguosa hindas Remmelg kasulikuks, kohati rahvale lõbu pakkunuks ja ülevaatlikuks.

Hiljem proovisid kõik osalejad Politseimaja parklas aeglussõitu ning said sellega ka kenasti hakkama. Pärast liiguti RRRC grupijuhtide saatel gruppides turvalise grupisõidu praktilise harjutuse käigus mööda Rakvere linna tänavaid/huvitavamaid kohti, sihtpunktiks Mõedaku spordibaas.

Seal aga olid vahepeal oma tavaari murule laiali laotanud EMMK liikmed, kes tutvustasid motomatkamise varustust ja vastasid huviliste küsimustele. Tehti priimusel kohvi ja maasikamoosiga pannkooke ning toimus grillimine ning muidu vaba äraolemine.

“Väga mõnus üritus, milliseid võiks rohkem olla,” leidis Remmelg. EMMK liikmed aga suundusid Lääne-Virumaalt veel Põlvamaale – Maanteemuuseumisse auto- ja motomatkamise teemalist väljapanekut avama.

Vt pilte sellelt lehelt.

Otsustasin üle vaadata mõned vanad kaustad kõvakettal j sorteerida veidi fotosid Milanost, kus õige mitmel sügisel on saanud käia EICMA motonäitusel. EICMA-ga samaväärselt oleme alati nautinud linnatänavail luusimist ning põnevate sõidukite pildistamist.

Südantsoojendav on, kui palju ja kui erinevaid kaherattalisi selles suures linnas leidub. Mõni on vana, roostes ja lagunenud, aastateks seisma jäänud. Mõni särav ja kiiskav ning tuliuus. Kõik mahuvad fooride taha ja tänavatele sõbralikult ära, keegi ei ürita kedagi üle või ümber sõita.

Kliki pisipildil ja vaata galeriid.

Seni selgelt teadmata põhjustel on mootorrattureil keelatud sisenemine Kasahstani suurimasse linna Almatõ’sse, kirjutab Motonews.ru

Linna olulisemad tänavad on varustatud liiklusmärkidega, mis keelavad mootorratastel edasisõidu.

Suurem osa keelumärke paigaldati linna eelmisel talvel.

Siiani pole ametnikud selgitanud, miks selline piirang linnas kehtib.

Raido Remmelg

Eile, 12. aprillil tähistati Eesti Motomatkajate Klubis selle presidendi Raido Remmelgi 30 aasta mototegevuse juubelit.

Raido alustas tsiklisõiduga aastal 1981, kui sai vennalt omale Jawa 350. Tegevus jätkus toonase Nõmme Pioneerimaja motoringis, mida Raido juhendama asus. 90-ndatel sai maja Nõmmel koduks ka EMMK-le. Mitmed motoringi poisid on nüüdseks aktiivsed motomatkajad. Raido on ka üks EMMK asutajaliige.

Juubeliürituseks oli Raido kokku pannud toreda slaidiprogrammi oma tegevusest ja tsiklitest nendel aastatel. Peale EMMK juhtimise tegeleb Raido juba paar aastat aktiivselt ka mootorrattasõidu õpetamisega Motokaru Autokoolis. Matkakilomeetreid neelab tunnustatud motomees aga oma Honda Gold Wing 1500 lenksus.

Jaksu ja jõudu Raidole Eesti motoelu edendamisel.

Maailma motomatkajad kogunevad sellel aastal oma tähtsaimale kokkutulekule FIM Rallile Austriasse ajavahemikul 6.-8. juuli.

FIM Ralli 2011 toimumiskohaks on Tulln Viini lähistel.

Eesti motomatkajad osalesid enne Teist maailmasõda kokkutulekul vaid korra, 1936 Berliini Olümpia Tähesõidul mootorratastele ning tulid seal üldvõitjaks. Peale sõda, Nõukogude perioodil, osalesid eestlased NL esinduse koosseisus FIM Rallidel Euroopas 5 korral.

Taasiseseisvunud Eesti motomatkajad on osalenud FIM-idel alates aastast 1994, kuid 1988 oldi kohal mitteametlikult. Kokku siis nüüdseks 15 korral.

Tänavune FIM Ralli Austrias kannab järjekorranumbrit 66. Eesti Motomatkajate Klubist on end üles andnud 8 inimest 6 mootorrattal.

“Alati Eesti Eest !” – selline oli 1936 Tähesõidu Eesti esinduse juhi Harry Pärkma lipukiri. EMMK hoiab ka sellel aastal Eesti lippu kõrgel.

Mootorrattapäevikute kangelased ja Norton La Poderosa 500

Argentiinlane Alberto Granado, kes koos Ernesto “Che” Guevaraga tegi 1952. aastal läbi reisi mootorrattal mööda Ladina-Ameerikat ning kelle seiklused muutis surematuks film “Mootorrattapäevikud”, suri Kuubal 88 aasta vanusena, teatas The Guardian.

Just see mootorrattamatk pani Guevara sotsiaalsetel teemadel mõtlema ning tekitas temas poliitilised veendumused, mis tegid temast ühe 20. sajandi mõjukaimaist revolutsionääridest.

Mõlemad reisimehed pidasid päevikut, mida kasutati 2004. aastal vändatud filmi alusena. “Mootorrattapäevikute” produtsent oli Robert Redford ja režissöör Walter Salles. Filmis mängis Granadot Argentiina näitleja Rodrigo de la Serna, Guevarat aga Gael Garcia Bernal, kes on mehhiklane.

Granado sündis 8. augustil 1922 Cordobas, Argentiinas ning temast ja Guevarast said sõbrad juba lapsepõlves. Mootorrattaretke võtsid 1952. aastal noormehed ette meditsiinitudengitena ning oma reisi käigus elasid nad üle nii vahvaid seiklusi kui ka olid tunnistajaks sügavale vaesusele tervel mandril, eriti Tšiilis, Kolumbias, Peruus ja Venetsueelas, ning nende viibimine Peruu leeprahaigete koloonias jättis mõlemale mehele kustumatu mälestuse.
Meeste sõiduriistaks reisil oli Norton 500, mille nad ristisid La Poderosaks (Võimas). Hoolimata vägevast nimest oli nii mõnigi seisak reisil tingitud Nortoni lagunemisest.

Granado ja Guevara teed läksid lahku Venetsueelas, kuhu Granado jäi tööle leeprahaigeid ravima. Guevara jätkas reisi Miamisse, seejärel naasis Buenos Airesesse ja lõpetas õpingud. Hiljem liitus Guevara Fidel ja Raul Castroga ning ühiselt kukutati 1959. aastal Kuuba diktaator Fulgencio Batista.

Granado külastas 1960. aastal Guevara kutsel Kuubat ning kolis järgmisel aastal Havannasse, hakates sealses ülikoolis biokeemiat õpetama. Ta jäigi Kuubale elama.

Guevara vangistati ja hukati Boliivia sõdurite poolt 1967. aastal, kui ta üritas selles riigis revolutsiooni korraldada.

Zeus mootoriga külgvanker kuulub autori sõbrale ja on pildistatud sel suvel

10.-11. jaanuaril viibisid Tallinnas EMMK vanad tuttavad Uta Seubert ja Helmut zum Felde Saksamaalt Hamburgist.
Tuntud talvematkajad liikusid Peugeot mootoritehase Zeus korvimasinatel. Soome kaudu sõideti Venemaale,
Petrozavodskisse ning sealt Peterburgi ja Tallinna.

Täna keskpäeval lahkutakse taas laevaga Soome ja sealt koju Saksamaale.

Tiit Rand valis taas reisisihiks müstilise Mongoolia, fotol tema Transalp ja külalislahked kohalikud

Jõgeva MC poolt korraldatavale tänavusele Rukka matkavõistlusele tõmmati joon alla eile ning kolme osavõtja seast pälvis pikima matka eest esikoha Tiit Rand, kes käis Venemaal, Kazahstanis ja Mongoolias ning läbis 17 900 kilomeetrit.

Eelmisel aastal 2. koha saavutanud Tiit Rand võitis sel aastal ülivõimsalt ning läks 10. detsembril Loodusinvesti kaupluses toimunud auhindade jagamiselt koju uhiuue Rukka sõiduülikonnaga. Loodetavasti oli sellest abi kojujõudmisel üle Eesti möllanud lumetormis ning ka edaspidi tsikli seljas. Tiidu läbitud riikide ja linnade nimekiri on nii pikk, et siinkohal ei hakka neid isegi üle lugema, tema reisikirjeldust ja pilte saab vaadata tema blogis (kus on ka varasemate reiside kirjeldused) ja pildigaleriid näeb siin.

Mongoolia jättis Rand’ile kustumatu mulje juba esimesel korrale ehk eelmisel aastal. “Tahtmisele taas kogeda sealsete mägede ilu, kõrbete lõputut tühjust ja selle kõige kaugust kodust, oli võimatu vastu seista,” kirjutab mees ise. “Kazahstan on ääretu, igas mõttes. Ääretu avarus, ääretu loodus, kontrastid seinast seina. Ääretu vaesus ja ääretu rikkus, maa erinevad regioonid erinevad üksteisest täiesti. Pealinn ja selle ümbrus oma modernsuse ja kiirteedega on hoopis omaette maailm. Suurte linnade keskused on hästi korras ja hoolitsetud, samas kui väikelinnad ja maa äärealad on väga mahajäänud ja elavad alles möödunud sajandis. Kuid inimesed on kõikjal väga külalislahked ja suhtumine välismaalastesse on hea.”

Pikka reisi alustas Rand koos kolme soomlasega, kuid Kazahstanis oli ta oma tsikli tagaamordi kinnituse murdumise tõttu sunnitud seltskonnast eralduma ning teistel ees minna laskma. Reisil tuli veel ette viperusi, nagu näiteks äge allergiline reaktsioon mingi putuka hammustusele, kaardi ja märkmete kadumine, mis sundis orienteeruma vaid mälu ja kohalike teejuhatamise järgi, kolm auku rehvis ja purunenud siduritross.

Midagi müstilist peab selles paigas igal juhul olema, mis meest ikka tagasi meelitab. Aga lugege tema reisikirjeldusi ise.

Annela Kolk, olles alles esimest suve tsikli seljas, käis septembris koos Raul Vahariga ära Musta mere ääres Sevastoopolis, Jaltas ja Alushtas! Tehke järele! Oma reisikokkuvõttes mainib Kolk, et reisil tuli kohtumisi miilitsaga ette kolm ning võimuesindajatele anti obrokit 15 dollarit. Kukkumisi esines 1 (Annela tsikkel Maiu kaotas tasakaalu), vihma sadas 6 päeval, kuumim temperatuur oli 35.5 kraadi, külmim 6 kraadi. Kahe Honda teekonnalogi näeb GeoApe’is.

Urmas Kauniste – mees, kes kunagi Rukka matkavõsitluselt ei puudu, käis juunis ära Belgias toimunud FIM Rallil ning Suurbritannias Stonehenge’is, saavutades taaskord traditsioonilise kolmanda koha. Lisaks Stonehenge’ile ja Londonile jätsid Kaunistele seekordsel reisil kustumatu mulje ka tagasiteel Prantsusmaal Somme’is I maailmasõja lahingupaikade külastus ning Saksamaal Sinsheimi tehnikamuuseumi väisamine. Viimast soovitab Kauniste soojalt kõigile tehnikahuvilistele. Mõningaid Kauniste reisil tehtud fotosid näeb siin.

Kõik osavõtjad teenisid ära ka priipääsme 20. Jõgevatrefile (28.07.-31.07.2011).

[View with PicLens]

62-aastane briti vanema Sue O’Grady plaanib müüa oma 200 000 naele maksva maja, et hankida nii vahendeid ümbermaailmareisiks oma Harley-Davidsoni sadulas, kirjutab BBC.

O’Grady pole seejuures mootorrattur lapsepõlvest saadik, vaid ta tegi endale mootorratta juhiload alles 50′selt ning esimese mootorratta ostis 55′selt.

Praegu on tema sõiduvahendiks Harley-Davidson LowRider, mille sadulas on ta juba sõitnud ümber Euroopa.

Oma ümbermaailmasõidu esimesel etapil loodab ta jõuda Inglismaalt Dubaisse, sealt edasi on sihikul Aasia, Austraalia, Lõuna-Aafrika ja Ameerika.

Vanaema ise põhjendab soovi müüa maja ja võtta ette ümbermaailmareis tõdemusega, et käes on viimane aeg sellega tegelemiseks. Lisaks usub ta, et pole mingit põhjust lihtsalt kodus passida, pigem tuleb ette võtta midagi huvitavat.

Motomaania peatoimetajal Kullo Kabonenil on nägu mõnevõrra si**ne (teinekord võiks porika ka installeerida?), foto Tross

Lisaks muudele toredatele üritustele leidis möödunud nädalavahetusel Läänemaal Üssel aset ka mopeedurite ja nende võitluskaaslaste järjekordne trehvunks Üssetreff 2010. Läbiti umbes 7 tundi ja 112 kilomeetrit kestnud matk mööda Läänemaa põnevaid paiku, millise ettevõtmise käigus toimus loomulikult igasuguseid huvitavaid juhtumisi.

Lähemalt saab osalejate elamusi lugeda Mopeedikeskuse foorumist. Loetlen siinkohal üles ka pildilingid.

Hinkus ja Priit IZ.

Ülalolev on Romka võrratu videokokkuvõte.

Ei saa siiski jätta mainimata, et kell 1 öösel Kuressaarest pärale jõudnuna olid kõik juba magama läinud. Milles asi, härrased mopeedurid, varasematel aastatel küll nii nõrgalt esinetud ei ole?

Motomaania tegijategi poolt suur tänu lahkele pererahvale.

10.-12.septembrini toimub Austrias, Ahorni ja Helfenbergi vahel asuva Pibersteini lossi ümbruses kolmas Urali omanike kokkusaamine, edastab Bikes in the Fast Lane.

Tegu on kõigile Euroopa Ural-tüüpi mootorrataste omanikele mõeldud kokkusaamisega, mille organisaatoriks on Austria Ural’i edasimüüja.

Kolmandat korda toimuvale üritusel oodatakse seekord rohkem kui 400 Ural’i omanikku.

ürituse programmi kuuluvad nii meelelahutus kui ka võiduajamine lossi ümbruskonna teedel (roadbook rallye).

Ürituse osalustasu on viis eurot, veel viis eurot tuleb varuda campingus ööbimise igaks ööks. Rallil osalemine läheb maksma 20 eurot.

Rohkem infot ja osavõtuavalduse leiab siit.

Seoses iPhone’ile mõeldud matkaradu kaardistada ja jagada aitava liidese testimisega otsib Motomaania toimetus mootorratturit, kes omaks iPhone’i ning oleks huvitatud selle tarkvara testimisest.

Tarkvara saab matkahuviline (ei pea olema Eestist välja viiv reis ega spetsiaalne matk, sõita võib ka muul eesmärgil, kas töö või lõbu pärast) alla laadida tasuta. Ainsaks ülesandeks oleks liidest testida ja sellest Motomaania veergudel kirjutada.

Palume võtta ühendust enne 18. juuli kas meiliaadressil helen@motomaania.ee (saada oma nimi ja telefon) või telefonil 5172246 (Helen Urbanik).

Riho Tarbe (EMMK) auhinda vastu võtmas

Seitsmeliikmeline Eesti esindus viiel mootorrattal jõudis möödunud nädalavahetusel tagasi reisilt 65. FIM Rallile, mis toimus Belgias Herentalsis. FIM Ralli üldvõitjaks tuli seekord Itaalia esindus, järgnesid Soome ja Rootsi.

Eesti esindus saavutas 31 riigi hulgas 18. koha. Uustulnukatena FIM-il olid sellel aastal motomehed Saudi-Araabiast, kes sõitsid Harrikatel. Ralli korraldus oli igati tasemel ning mitmete riikide esindajad meenutasid soojalt Tartu FIM Ralli head korraldust. Paljud kandsid ka Tartu FIM Ralli särke.

Eesti esinduse tulemused erinevates kategooriates: San Marino karikas naistele: Eesti 36. koht 109 esindatud klubi hulgas, Eestist oli tagaistujana Belgias kohal 2 naist.

Rumeenia karikas ehk kõige rohkem üle 500 cc tsikleid: Eesti 29 riigi hulgas 22. koht.

FIM Meritum karikas ehk FIM rinnamärkide omanikud: Eesti 22 riigi hulgas 16.

Gagarini karikas ehk tsiklijuhtide suurim arv: Eestil 29 riigi hulgas 22. koht.

Ja lõpuks Eesti parim koht Belgia FIM Rallil 2010: FIVA Karikas, suurim arv mootorrattaid, mis vanemad kui 20 aastat.
Eestil 18 riigi hulgas 9. koht.

Kogunemine Rahvaste paraadiks

Osa eesti motoriste sõitis Belgiast edasi Inglismaale, kus külastati Londonit ja Stonehange’i ning Prantsusmaal Somme’i Esimese Maailmasõja lahingute muuseume ja memoriaale. Väga huvitav oli ka tehnikamuuseum Saksamaal Sinsheimis. Sealse tohutu tehnika ja sõjatehnika kollektsiooni krooniks on Concorde ja TU-144 reisilennukid.

Eesti mootorratturid poseerivad Brestis kohalike gümnaasiumilõpetajatega

Tekst Arvo Jürisoo
28.-30. mai toimus Valgevenes Brestis 10. rahvusvaheline mootorratturite kokkutulek, kus osales ka Eestist väike, kuid see-eest rahvusvaheline seltskond.

Kui vene ajal auto-tsikli omanikud kokku said, siis oli teemaks, kust mingit pulka või juppi saada. Ajad on edasi läinud, masinad paremaks saanud. Nüüd räägitakse kokkusaamisel põhiliselt sellest, kus käidud, mida nähtud.

Aastate jooksul on käidud nii Eesti kui Lääne-Euroopa tsikliüritustel, aga varakevadel tekkis Erki Evestusega suheldes minna Valgevenesse Bresti kokkutulekule. Asjakohast infot oli ka Internetis üleval Werder Cruisers klubi lehel (jõudu ja jaksu nendele tublidele meestele!).

Paaril varasemal aastal on samuti satutud Valgevenesse, üks kord isegi tsikliga läbisõidul Kreeka FIM-ile. Nii ka seekord mõeldud, tehtud!

Allakirjutanuga oli kohe nõus ühinema ka Seppo Matikainen abikaasa Mariannega Soomest. Kui rahvusvaheline üritus, siis rahvusvaheline üritus. 26. mail asusime teele üle Vilniuse läbi Tomošovka piiripunkti Valgevenesse. (Vahemärkusena mainiks seda, et Valgevenesse sisenemiseks on vaja viisat.) Piiril tuleb varuda aega ja kannatust. Oleme juba harjunud nägema enda ees oleva riigi silti ja kohe selja taga kaugenemas, aga 2 tundi pabereid, allkirju, pitsateid ja ootamist… Tõkkepuu avanes ja juba olimegi veeremas idabloki riigi asfaldil.

Peab kohe tõdema, et teed on Valgevenes head. Teeääred niidetud, teeviidad ja –märgid paigas. Samuti tulevad teeääres vastu tuttavad kolhooside betoonist viljapead ja hammasrattad sirpide ja vasaratega. Piiripunktist 350 km, väikeste tankimiste ja kaljapeatustega (pean mainima, et vaadikali on seal hea – pingutage, Eesti õlletootjad, ka meil on suvi ja rahvas janune), ja juba olemegi Bresti lähedal pioneerilaagris „Orljonok”.

Üritusele oli oodatud 2000-2500 osavõtjat. Seda ka oli. Palju oli RU tähekombinatsiooniga rattaid, natuke poolakaid, tšehhe, leedukaid ja muidugi kohalikke tsikliste. Ühel õhtul kohalikega suheldes teatati meile, et tänavu osaleb palju soomlasi. Ise üle ühe ekipaaži ei teadnud, kellega koos sai ka tuldud. Meil olid rataste peal väikesed lipud, ju torkas see üldises virr-varris silma.

Ürituse ülesehitus oli üldjoontes sama, mis motokokkutulekutele omane. Kahte õhtut sisustasid kohalikud bändid. Valiti ilusaimad rinnad, no seal lõi ikka slaavi temperament välja. Eks seda ilu on sealtmaa naistel ikka rohkem. Üks näitsik oli kas muidu julge või aitasid kaasa joovastavad joogid. Ta oli valmis heitma ihult enim hilpe. Õhtujuht arvas asjast teisiti. Üks tüdruk sai auhinnaks punase kiivri. Üritusel pakkusid kohalikud väike-ettevõtjad joovastavaid jooke, pannkooke, šašlõkki, suppi. 0,5 l õlut maksis 10-13 krooni.

35 km pikkune ühissõit pioneerilaagrist Bresti tõi tänavatele rohkem rahvast kui 9. mai või 23. veebruar. Tegemist oli väärika üritusega ka kohalikele heakorraorganitele. Oblasti miilitsaülem isiklikult viibis koos kaaskonnaga üritusel ja jälgis mängu. Miilitsat, omoni, turvafirmasid ja muidu pintsaku alt välkuva kabuuriga mehi oli. Ütleks, et üritus oli üle turvatud, kuidagi tuleb eksistentsi ju õigustada.

Teadaolevalt oli väike intsident laagriplatsil, kus 2 kohalikku vägilast suutsid läbi murda piirivalvest, ületada aia ja siis nende furaškad veerema panna. Huvitav oli see, et aed oli võõraste tõrjeks üle lastud mingi arusaamatu keemiaga, mis meenutas veneaegset õli-suusamääret. Aga ületus toimus eesti meeste telkimisplatsi juures. Nähes turvajate probleeme, katapulteeris Reku nad teisele poole aeda tagasi, kus neid juba oodati. Kohaliku miilitsamajori käepigistus oli peale seda südamlik ja kui nad ei olnuks tööl – kes teab, mis oleks veel juhtunud. Igatahes sai turvaabi autasustatud bussitäie miilitsakursantidega.

Motokokkutuleku korraldajaks oli Valgevene Gold-Wingi klubi. 20. sajand on jõudnud ka nende ratasteni LED-tulede näol. Mõne mehe ratta gondli ääred-vahed olid tihedalt leede täis. Üks mees oli kiivri kõikvõimalikkes värvides leedidega ehtinud ja sinna juurde käima pannud valju rahvuslikku muusika. Arusaadav – rahvast palju, kuidagi peab ju silma paistma.

Kokkutuleku staff oli tasemel. Kiitma peab ürituse märki, see kätkes endas häid vene ordenite ja medalite traditsioone.

Lisaks veel mõned tähelepanekud:
Liikluspolitseiga kohtudes tasute trahvi koha peal.
17000 Valgevene rubla trahvi saada pole raske (see on ca 70 krooni).
Pead mootorrattal ja mopeedil pead kindlasti sõitma põlevate tuledega. Autodel ei pea päevasel ajal sõidutuli põlema.
Kiirteel Minsk- Brest on mootorrattal lubatud kiirus 90 km/h, autodel 110 km/h.
Jäime käigu ja üritusega igati rahule. Soovitan ka lugejatel külastada Valgevenet. Te ei pettu.

Parimaid reise-sõite soovides,
Arvo Jürisoo

Erki oma Põhjakonnaga kohaliku televisiooni hambus.

Hetk paraadilt.

Arvo Jürisoo ja Seppo Matikainen gümnaasiumi lõpetajatega.

Kultuurne Motobande

Pressiteade
Täna kell 11.00 stardib Rahvusooper “Estonia” eest 30 Eesti kultuuritegelast juba kolmandat korda heategevuslikule motomatkale “Kultuurne Motobande”.

Marsruudile jäävates Olerexi tanklas jagatakse jalgratastel või mopeedidel saabujatele nende märgatavuse parandamiseks helkurveste, samuti on noortel liiklejatel võimalik oma lemmikutelt autogramme saada ja erinevaid mootorrattaid uudistada.

Pühapäev, 6. juuni:
SAUE OLEREX kl 11.30
SINDI OLEREX kl 16.00
VILJANDI OLEREX kl 18.00
TÕRVA OLEREX kl 19.30

Esmaspäev, 7. juuni:
ANTSLA OLEREX kl 10.30
VÕRU OLEREX kl 12.00
LÄHTE OLEREX kl 14.00
JÕGEVA OLEREX kl 16.00
IISAKU OLEREX kl 17.30

Teisipäev, 8. juuni:
SILLAMÄE OLEREX kl 10.00

Reaalajas saab kultuuriinimeste liikumist näha siit.
Oma kolmandal hooajal on Kultuursel Motobandel plaanis ette võtta lausa rahvusvahelise mõõtmetega kultuuripoliitiline missioon. Tänavuse tuuri tulud lähevad Peterburi Jaani Kiriku sepisväravate taastamiseks, et avada Neevalinna elanikele ja külalistele sõna otseses mõttes tee eesti kultuuri juurde. Üle 2000-kilomeetrine rännak kulgeb kahel esimesel päeval mööda kõrvalisi maanteid Eestis, kolmandal päeval starditakse Peterburi suunas, kus Jaani Kiriku juures toimub annetuse üleandmine. Edasi ootavad juba Karjala ning Ida-Soome maalilised maastikud koos ekskursiooniga ooperifestivaliks valmistuvas Savonlinnas. Koju tagasi saabutakse 10. juuni hilisõhtul Viking Line laevaga XPRS.

Kultuurne Motobande on Kuningas Arthuri Fondi poolt ellu kutsutud sõpruskond, mis koosneb pop-, rock- ja pärimusmuusikutest, sümfoonikutest, ooperilauljatest, teletegijatest, produtsentidest, näitlejatest, kunstnikest ning disaineritest, kelle ühiseks hobiks on motomatkamine.
 Kahe aastaga on Kultuurne Motobande jaganud noortele liiklejatele 1300 helkurvesti, et aidata neil liikluses paremini nähtavad olla. Näitamaks väärikat eeskuju, sõidavad seltskonda kuuluvad naised ja mehed ka ise helerohelistes helkurvestides.

Reaalajas kuvatakse sõitjate liikumist siin ja siin.

Ojast voolas vastu muda, mille olid liikvele ajanud üleujutused

18.-24. mail külastas Riho „Lärm“ Kollist, kes kavatseb koos Mart Meeruga esimeste eestlastena osaleda Red Bull Romaniacsi ekstreem-enduurol Rumeeniat, et aimu saada, mis neid 25. juunil algaval võistlusel ees hakkab ootama.

Järgnev ongi Lärmi kirjeldus retkest. Tartust Rumeeniasse, Sebese linna on umbes 2000 km. Vaadates navi kaarti, mis Rumeenia koha pealt on päris puudulik, tuli meil sõiduajaks 31 tundi. Alates Poolast Lublini linnast algasid väiksed üleujutused, mis Ungaris muutusid väga suurteks ja kuni Rumeeniani olid mitmed teed suletud. Meie trass oli Tartu-Kaunas-Lublin-Miskolc-Oradea -Deva-Sebes. Tagasi otsustasime minna Sebes- Budapest-Bratislava-Katowice-Varssavi-Tartu (2400 km). Kõikidele tsiklimeestele, kel plaan Rumeeniat külastada, soovitan trassi Oradea-Deva (E79), mis on umbes 120 km pikk ja mille läbimiseks kulus bussiga 3,5 h.

Kohale jõudsime Sebesesse õhtul kell 22.30. Siin selgus, et meie giidiks on 30-aastase sõidukogemusega Red Bull Romaniacsi võistluse direktor Dougie MacLean. Mul oli selle üle eriti hea meel, kuna ta oli nõus vastama kõikidele minu küsimustele, mis puudutasid ees ootavat Romaniacsi võistlust. Mees sõidab siin Rumeenia mägedes gruppe vedades aastas maha 15 000 km. Ta on 52-aastane šotlane. MacLeani rattaks oli hetkel KTM 200 EXC, mis oli läbi sõitnud 480 h ja 14 800 km. KTM-i tehas oli soovinud tema eelmist ratast endale, kuna masina läbisõiduks oli 85 000 km ja tsikli mudeliks KTM 450 EXC.

Käies Romaniacsi kontoris, olime tunnistajateks, et meie giidile oli kohale toodud uus KTM 300 EXC, mille üle tal tõsiselt hea meel oli, kuna ta selle 200-ga oli päris hädas eriti just mäkke ronimisel.

Esimesel päeval sõitsime umbes 100 km erineva raskusastmega rada, et aimu saada, mis lähipäevil ees hakkab ootama.

Rajad on Rumeenias väga muljetavaldavad ja kui võrrelda Slovakkia tuuriga, kus oleme samuti mitmeid kordi käinud, siis soovitan kindlasti valida Rumeenia tripi, sest siinsed rajad teevad Slovakkia omadele pika puuga ära. Kõik mäed, mis ei ole kaetud metsaga, on väga hea kvaliteediga heinamaad, millele loodus on lisanud väga huvitavaid elemente, samuti alt hõredad metsad, kus on vanad jõesängid, tohutud tõusud- angused ja palju muid erinevaid ülipõnevaid elemente, mida täiustas veel omakorda ülihea pidamisega pinnas.

4 päeva sõitu giidi juhtimisel, koos hommikusöögiga ja hotelliga maksab siin 500 eurot. Kui grupp on suurem, saab kindlasti ka kaubelda. Hinnale lisandub ka kütus ja transpordi kulu Rumeeniasse ja tagasi. Nii et arvestama peab umbes 1000 euroga. Aga julgen lubada, et see elamus, mille siin nende päevade jooksul saab, on iga krooni väärt ja kes soovivad osaleda ka Romaniacsil, siis kindlasti on see ülikasulik ettevalmistus ja teadmiste omandamine.

Teise päeva hommikul oli väga hea ilm ja võtsime ette sõidu Sebes-Sibiu-Sebes. Sibiusse jõudes avanes võimalus külastada Romaniacsi võistluse peakontorit ja suhelda seal 2010. aasta Romaniacsi peakorraldajatega, eesotsas Martin Freinademetziga, kes osalenud mitmeid kordi ka Dakari rallil.

Samuti sõitsime peatänaval, kus toimub proloog ja käisime 5-korruselise maja juures, mille katus igal aastal on võistluse finišiks olnud. Kahjuks mitte aga sellel aastal, kuna omanik on lõpuks hakanud maja ehitama. Küll aga lubati üllatada võistlejaid uue huvitava finišiga, mis meie eest varjatuks jäeti.

Sibiust tagasiteel sõitsime läbi ka mitmeid Pro klassi rajalõike, mis olid ikka ülivõimsad ja mis vihmase ilmaga muutuvad peaaegu läbimatuks, sest tõusud on täpselt sellised, mida oleks paras spetsiaalse mäkketõusutsikliga läbida. Kokku läbisime teisel päeval üle 200 km, mille viimased 4 h toimusid suures vihmasajus. Startisime hommikul kell 9 ja tagasi jõudsime õhtul kell 20.00. Siia hulka kuulus ka lõunasöök ja kohtumine Romaniacsi tegelastega.

Uurisime ka detailsemalt sellise ürituse nagu on Romaniacs korraldamist. Sibiu on umbes sama suur linn nagu Tartu, kus võistluspäeval suletakse üks peatänavatest proloogiks. Kes on näinud, mida see katse endast kujutab, teab, kui raske on üles ehitada sellist rada . Saime teada, et korraldajatel on õigus tänavat kinni hoida u 10 tundi. Selle lühikese ajaga peavad nad suutma üles ehitada kõik need takistused, läbi viima kõikide klasside sõidud, alates kvalifikatsioonidest ja lõpetades finaalidega ja kohe peale võistlust koristama ja avama tänava liikluseks.

Uurisime ka uudishimust auhinnafondi, milleks on 15 000 eurot. Kel kunagi plaanis minna osalema, siis tedmiseks, et osavõtumaks 1500 eurot pole väga suur, kui mõelda, et selle raha eest on korraldaja poolt tagatud: hotell, söök, jook, kütus ja võistlus kestab 5 päeva. Veel saime teada, et kopteri tund läheb korraldajale maksma 1000 eurot, milline hind pidi sisaldama suurt allahindlust.

Igal aastal tehakse palju uusi radu konkreetse võistluse tarbeks, ent osaliselt kattuvad umbes 50 % radadest erinevatel aastatel. Kokku kuulub korralduskomiteesse 100 inimest.

Esimesel aastal oli stardis 40 võistlejat, mis nüüd, 6 aastat hiljem, on kasvanud 160-ni, mis minu arust on üritust arvestades päris vähe. Korraldajad loodavad sel aastal näha stardis 200 sõitjat. Mitmed ässad on ettevalmisuse käigus murdnud luid ja teatanud loobumisest, nagu meile räägiti.

Kuna Eesti esineb sellel üritusel esmakordselt, siis lubati meile ka mitmeid privileege nagu hilised klassi muutused (nagu mina, kellel paarimees jala murdis), samuti viimase hetke osalemissoovide taotluste rahuldamine, odavad DVD-d, jne.

Kolmanda päeval võtsime alguses rahulikult, kuni otsustati üles „sõita“ järsust mägijõest, millest voolas vastu üleujutuste tekitatud paks mudakiht. Seal suutis isegi meie giid ühe kivi taga ennast „tühjaks puurida“, peale mida aitasime tal ratta üles toimetada. Päev jätkus kuulsa veekanali külastamisega, millel kaks kõrget käsipuud ning mille ette ehitatakse igal aastal hüpe. Kanali laiuseks on umbes 6 m ja käsipuude kõrguseks 1 m. Kes on vaadanud võistluse klippe, need mõistavad paremini, millest jutt.

Päeva lõpetasime ülipika ja raske mäkketõusuga, mis samuti enduurol tuleb läbida ja päeva lõpuks tuli kilomeetriteks 175 km mööda ülipõnevaid enduuroradu. Kokku läbisime kolme päeva jooksul seal peaaegu 500 km.

Veel peaks ära märkima, et loomad (hobused, lambad, lehmad), keda on väga palju ja kes jooksevad seal peaaegu vabalt ringi ning nende peremehed on tsiklimeeste vastu väga sõbralikud, kui ees liigub giid, kes teab, kus sõita. Iga päev sõitsime vähemalt 20-30 loomalisest karjast mööda, kes ei lasknud endid eriti häirida meist ja meie tsiklitest. Üks talumees teadis aga rääkida, et hundid on päris jultunud, kuna murdsid tal päeva ajal maha kaks lammast…

Vaadake kõiki klõpsatusi siit.

Tere tulemast 26.-30. juunil Rumeeniasse Red Bull Romaniacsile.

Ümbermaailmareisijad Margus ja Kariina Laoses, foto yhelteljel.ee

Esimeste eestlastena kahekesi mootorrattal ümbermaailmareisi läbivat Margust ja Kariinat on üha enam kimbutamas finantsilised probleemid ning nende reis võib seetõttu kujuneda oluliselt lühemaks kui plaanitud. Praeguses olukorras jääks neil Aafrika üldse külastamata.

Aitamaks kahel vapral mootorratturil siiski ellu viia nende unistuste reis täies mahus, korraldab MTÜ Mootorrattur korjanduse. Sihiks on koguda kevade jooksul piisavalt toetust, et tagada Margusele ja Kariinale sõit Aafrikasse.
Ümbermaailmareis on paljude (moto)matkajate eluunistus, mille kahjuks vaid vähesed saavad ja julgevad oma elu jooksul ette võtta. Toetagem siis neid väheseid, kes viivad ellu ülejäänute unistusi!

Paraku on nende reis osutunud kallimaks kui esialgu planeeritud. Muuhulgas on Margus ja Kariina pidanud tegema mitmeid ettenägematuid kulutusi, alates varastatud kaamera asendamisest kuni lekkiva tagaamordi korduva parandamise ja uuega asendamiseni. Lootusrikkalt eesmärgiks seatud Aafrika ei ole odav piirkond matkamiseks, pealegi tuleb olla valmis kõikvõimalikeks (tehnilisteks) ootamatusteks, mis nõuavad tagavara-summade olemasolu.

Ümbermaailmareisijaid saab toetada kahel moel. Peatselt jõuavad annetuste kogumise kastid paljude Eesti motopoodide lettidele, kuhu saab annetada sularaha. Annetusi võib teha ka otse motomatkajate arveldusarvele. Kindel on see, et ükski annetatud kroon ei kulu millekski muuks kui Eesti lipu toimetamisele ümber Palli.
MTÜ Ühel Teljel Mööda Planeeti
Swedbank a/a 221040688481
Selgitus: Aafrika

Loe Marguse ja Kariina ümbermaailmareisi blogi yhelteljel.ee ja saa nende seiklustest osa.

Lisainfo: info@mootorrattur.ee, www.mootorrattur.ee

Agnessa Männi artikli autoriga mälestusi jagamas, foto Urmas Kauniste kogu

1935. aastal sooritas teadaolevalt esimesed mootorrattamatkad naisjuhina Agnessa Männi (1910-2001).

Esimesed proovisõidud tegi Agnessa salaja oma venna tsikliga Tallinnas, Nõmmel. 1935 tegi Agnessa aga esimesed pikemad tsiklireisid Lätti ja Soome. Peagi liitus Agnessa ka motoklubiga ning kõmu tekitasid tema osalemised nii hipodroomi kui maastikusõitudel.

Ärimehed nägid Agnessas head reklaamivõimalust ning andsid kasutada mitmeid toonaseid tsiklimarke. Julge daami kuulsuse tipphetkedeks kujunes aga osalemine 1936 Olümpia Tähesõidul mootorratastele (praeguse nimega FIM
Rallid) Berliini. 14-liikmeline Eesti esindus võitis Tähesõidu ülekaalukalt, kogudes kümmne osalenud riigi seas enim punkte.

Esindusse kuulusid pea kõik tollased Eesti tsiklikuulsused eesotsas Oskar Veldemanniga. Peale sõda olid eestiaegsed motokuulsuste tegemised pea täielikult maha vaikitud. Alles 70-nendate aastate lõpus oli Agnessa Männi poolsalaja kutsutud Eesti mootorispordi juubeliüritusele.

Agnessa töötas peale sõda ehitusel, autojuhina ning hiljem aastaid lavatöölisena Estonia teatris. 1996. aastal õnnestus allakirjutanul Agnessaga Merivälja pansionaadis mitmel korral kohtuda ning motodaam andis veel kõrges vanuses oluliselt noorematele silmad ette.

Rootsi motoajakiri MC-Nytt tegi omaaegse motokuulsusega pika intervjuu.

Navigatsioonisüsteemide tootja Garmin avaldas eile info uue mootorratastele mõeldud navigaatori Garmin zūmo 220 kohta.

Tegu on Garmini mudelivaliku soodsaima mootorratastele mõeldud navigaatoriga, mille hind peaks USA-s eeldatavalt jääma umbes 600 dollari juurde.

Samas kannab väike zūmo edasi mitmeid suure venna häid külgi: ta on veekindel, võimaldab salvestada läbitud teekondi ja hiljem neid võrrelda Google Earthi andmetega, samuti on zūmo võimeline Bluetoothi kaudu ütlema edasi lähenevate pöörete infot.

Kahjuks ei saa teda aga üle Bluetoothi siduda mobiiltelefoniga.

3,5-tollise ekraaniga mootorratturi abimees peaks müügile jõudma käesoleva aasta esimeses kvartalis. Selle müügihinna kohta Eestis pole veel midagi teada.

Meenutus nõukogudeaegsest matkast, foto Urmas Kauniste ja Igor Ellissoni kogust

Pärast Spartaki likvideerimist 1959. a. oldi mõned aastad klubi Kalev lipu all vastvalminud Kloostrimetsa Motoklubis. Veel mõned aastad hiljem sai aga motomatkajate kogunemiskohaks Tallinna Matkaklubi, Pärnu mnt 41.
1967. aastast saadik olid klubil aga täiesti omad ruumid Tallinnas, Narva mnt 61, kus tegutseti kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

1977. aastast kuuluti ENSV Matkaspordi Föderatsiooni. 80ndatel loodi veel ka tollase NSV Liidu esimene iseseisev auto-mototurismiklubi AMO. Pikki aastaid oli kogu tegevuse eestvedajaks Eesti esimene NSVL meistersportlane mootorrattamatkamises (1970), nüüdseks meie seast lahkunud Kalev Kaseoja.

Alates 1966. aastast hakati korraldama ja osalema matkakokkutulekutel nii Eestis kui N Liidus. Kaheksakümmnendatel aastatel jõudsid NSVL meistersportlase tiitlini veel kaks mootorrattamatkajat, Rein Alas ja Enn Saik. Ka need tublid mehed on lahkunud nüüdseks igavikku.

Seoses taasiseseisvumisega lagunes kogu omaaegne struktuur ning ruumid tagastati. 1992 asutasid endised klubi AMO liikmed, Igor Ellissoni eestvedamisel aga esimese (lääne mudeli eeskujul) toimiva Eesti Motomatkajate Klubi, mis ka juriidiliselt korrektselt registreeritud. EMMK on ka EMF-i täieõiguslik liige.

Sellel aastal möödus 15 aastat iseseisva Eesti esinduse taasosalemisest ülemaailmsel motomatkakokkutulekul FIM Rallil.

Iseseisva Eesti võidukas osalemine I FIM-il, tollasel Olümpia Berliini Tähesõidul 1936 jäi Teise maailmasõja tõttu esimeseks ja ka viimaseks. Eesti mootorratturid said hiljem osaleda, küll kahjuks punalipu all paaril sõjajärgsel FIM Rallil.

Eesti motomatkaentusiastid taastasid oma osalemise läbi Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni 1994. aastal. Sellel aastal toimus 49. FIM Ralli Tšehhimaal, Havirovis ning Eesti esindus saavutas 27 riigi hulgas 18. koha. Nimetatud rallil osalesid:

IGOR ELLISSON, Ural 650 külgkorviga,
ARGO ELLISSON, Delta mopeed,
EIGO ELLISSON, Delta mopeed.,
ENN SAIK, Jawa 350 ( 1961. a mudel),
JAANUS POOLA, Jawa 350,
HENDRIK EELMAA, Jawa 350,
ANDRUS AAVING, IŽ 350,
EGON HIRVESOO, Izh 350,
VILLE ARUMÄE, Honda CB 650,
IVAR KUKK, Honda NR 125,
OLEV SOOME, Jawa 350,
URMAS KAUNISTE, Dnepr 650 soolo,
AADU LUUK, Jawa 350.

Tänaseks päevaks on eestlastest motomehed ja naised osalenud FIM Rallidel iseseisva Eesti esindusena 14 aastal. Kõrgelt hinnati 2005 aastal Tartus läbi viidud 60. FIM Rallit.

Rahvusvahelise Mootorrattaspordi Föderatsiooni Turismikomisjon on tunnustanud nelja Eesti motomatkajat
oma Pronksmärgiga ning kaks on jõudnud välja Hõbemärgini.

Aastal 2010 toimub FIM Ralli Belgias.

Rahvusvahelise Mootorrattaspordi Föderatsiooni (FIM) Turismikomisjon (CML) saatis Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni kolm spetsiaalset rinnamärki Eesti Motomatkajate Klubi liikmetele.

FIM/CML Pronksmärgid said : RIHO TARBE ja RAINER VEEMAA, kes on osalenud ja esindanud Eestit 5 FIM Rallil ning Hõbemärgi sai URMAS KAUNISTE, kes on osalenud 10 ülemaailmsel motomatkakokkutulekul.

Praeguseks on nimetatud märkide omanikuks Eestis 5 motomatkajat.

Märgid antakse üle EMMK hooaja lõpupeol Tartus 28. novembril.