MOTOMAANIA

Öös on asju: nii mopeede, rollereid kui külkasid.
Jaan on niisamagi tore mees. Aga lisaks sellele mõtleb ta veel igasuguseid asju välja. Just tema oli see, kes kutsus sõpru-tuttavaid öisele mopeedisõidule.

Legend oli väga lihtne. Koguneme Jaani juurde Üssele (Läänemaal) ning sõidame mopeedidega läbi suveöö Spithamni neemele (Läänemaal) päikesetõusu vaatama.

Ja inimesed kogunesidki Jaani õue. Pimeduse varjus võis leida erinevaid mopeedi- ja rolleri mudeleid, seltskond askeldas ringi – ei oldud unine ega morn. Lisaks mopeedidele olid õue siginenud kolm K-750 tüüpi mootorratast, külgkorvidega. Siinkirjutaja neist ühe roolis.

Sahmisime veel natuke reisi (loe lühimatka) ettevalmistusi teha ja läksime kõik korraga liikvele. Punaste tagatulede rida moodustas pimeduses erinevaid kujundeid ning ühtlasi süvendas vene raskemootorrattaga kulgemine kesk sääsepirinana sarnanevat mopeediparve mõnusat mehetunnet.

Kuid samm tagasi. Kusagil Läänemaa metsade vahel puhkas Janar koos perega. Lõpuks sai Janaril õlu otsa ning Janari sõber Kenni võttis nõuks talle hüva kesvamärjukest puhkuse parema kulgemise huvides juurde toimetada. Niisiis lisandus puht emotsionaalset laadi matka lõppeesmärgile ka praktilist väärtust omav ülesanne.

Sõitsime kõik sõbralikult koos. Mõned külkamehed kasutasid mootori kubatuuri 15- kordset ülekaalu ning trügisid tasapisi rivis ettepoole. Panin varsti isegi tähele, et üldise rongkäigu kiirus kippus jääma just kolmanda ja neljanda käigu vahele ning kohati võinuks hoog olla suuremgi. Veel köitis mu tähelepanu asjaolu, et rollerite-mopeedide esituled särasid pimeduses helevalgete laserkiirtena, samas kui meie, emmimehed, pidime leppima aina tuhmimaks tõmbuva kollaka helgiga. Pisike elektrivaru lõppes peagi akudest ning generaator uut energiat madalate pööretega väga juurde ei tootnud. Ja uni tuli ka veel peale. Kuid tõeliselt vaprad hinged selgitatakse välja just sedalaadi raskustes ning pealtnäha olime kamp kõvasid tegijaid. Ainult ma ei tea, kui paljud peale minu veel sama tõsiselt magamiskoti hüvesid öise matka kõrval kaalusid. Ise lõin vahepeal ikka päris tõsiselt plusse ja miinuseid kokku. Kohati jäime seisma ka ja Jaan kui peaorganisaator loendas ikka ja jälle tubli pardiemandana oma tibude arvu kokku.

Pimedas on teadagi kõik asjad salapärased. Teed on kitsamad, enamuse ajast pole aimugi, kus me täpsemalt oleme. Tuhm laternavalgus langeb libamisi teele, moodustades ebatasasel pinnal väsimatu varjudemängu. Seljatagant heidavad valgust taganttulijate laternad ning ees roomab punaste tulukeste katkematu jada. Nõrk kuma spidomeetrilt peegeldub pilootide pupillidel, et jõuda siis äraspidi pööratuna, läbi närviniitide, otse aju romantika ja reisikeskusse. Kui puuduks monotoonne mootorimüra, siis kuuleksid reisimeeste kõrvad seda kõikehõlmavat rahu ja vaikust, mis tervet metsa lõpmatuseni täidab. Ja ilma tuledeta ehk harjuksid silmad, et näha pimeduses kaugemale, kui ulatuvad laternavihud…

Mõnus unelemine sadulas sai aga järsku otsa, sest üks emmiline keeldus edasi sõitmast. Aku oli tühjaks saanud. Olime kesest imekaunist metsateed ja osa seltkonda siirdus taskulampide valgel puude vahele sinikatega maiustama. Teised jälle vahetasid kahel „raskemootorrattal“ omavahel akud ning kui metsamarjahuvilised metsast välja tulid, sõitsime edasi.
Kenni hoidis väsimatu õllemisjonärina Janari kesvamärjukese teemat üleval ning Jaan arvas, et kõik saab korda, st, et siirdume kolonniga peagi sellest salapärasest puhkekohast läbi.

Kui jõudsime Perakülla, RMK puhkekeskusesse, siis minu meelest oli seal vähemalt 100 autot ning osa rahvast jämmis siin-seal telkide juures. Kell oli umbes 3.30. Hülgasime selle troostitu koha ning võtsime suuna Spithamni, mis esineb kaardi peal ka kui Põõsaspea neem. Kenni tuletas jälle õllemissiooni meelde. Rääkis telefonitsi Janariga, kes talle ilmselt kuiva kurguga midagi vastu argumenteeris ning korraga hakkasime arvama, et ega me teda sealt metsast ikka üles ei leia. Jaan võttis oma ülivinge kolmerattalise Zidi kastist kavala näoga välja termosed ja hetke pärast maiustasime ahjukartuli ja lavašiga.

Kui kell tiksus viiendat öötundi, võinuks juhuslik möödakäija näha Spithamni neeme tipus järgmist vaatepilti. Hommikuvalguses oli osa seltskonnast niisama rannas ja peksis keelt, mõned tuterdasid lähikonnas ringi ning mõningad loopisid püüdlikult kividega lutsu. Kusagil kaugemal metsas oli Janar magama läinud. Ilus päikeseketas, mis pidi meile kõigile esteetilist meelt kõditava etenduse pakkuma, kerkis salamisi kusagil pilvevine varjus ja külgkorvitiim hakkas aina häälekamalt telgipüstitamise teemalisi vihjeid tegema. Kõigutamatult sihikindlad mopedistid jätkasid aga programmilist sõitu ning suundusid plaani kohaselt Jaani juurde tagasi.

Ise otsustasime magama keerata. Enne ärasõitu usaldas Kenni paljunäinud õllepudeli minu kätte, et sõber saaks hommikul poolkuivale seadusele vaatamata normaalset perepuhkust jätkata. Kostusid ka repliigid stiilis – kuule vaata, kellele sa selle annad. Joob ära. Kenni jäigi kahtlema ning pakkus õlle säästmiseks lisaks veel mingit Agdami laadset ajumürki. Meil polnud aga plaaniski napsitama hakata. Agdam jäi Kenni kätte ning meie külkatiim siirdus aina vaiksemaks jääva mopeedipirina taustal telgikohta otsima. Sättisime motikaid nii ja naa, sääsed kippusid vägisi peale, päike tuli pilve tagant välja ja üldiselt – kes see ikka enam hommikul magama läheb. Niisiis siirdusime meiegi sisemaa suunas. Edasi ei juhtunud enam midagi. Ühel hetkel tegime küll korraks peatuse ning saatsin Janarile järgmise sisuga sms –i: õlu on Spithamni sildi juures, helista, räägin täpsemalt.

Kell 8.30 pühapäeval jõudsin koju. Spidomeeter näitas natuke üle 100 km läbisõitu ja inimesed hakkasid ärkama. Mina kobisin voodisse.
Kell 11.25 tegin silmad lahti. Moblas vastamata kõne. Helistasin.
Mina: tere, kuule, ma räägin kus see õlu on.
Janar: ma tean, kus see on.
Mina: kus siis?
Janar: minu kõhus.

Pilte sõidust leiab siit.