MOTOMAANIA

Honda mootori kokkulaskmine Rannu mäkketõusu aftekal.
Ka laupäeval, 9. augustil toimunud Rannu mäkketõusul näitas spetsiaalklassis oma paremust Urmas “Ummi” Põldma.
Pildid siin.

Rannu mäkketõus on üritus, millest on ühtaegu lihtne, kuid samas ka keeruline ülevaadet anda. See on sama, mis üritada kirjeldada fatamorganat või mõnd muud sarnast nähtust – kohal ja asja sees olles on kõik väga võimas, kuid empiirilisi pidepunkte, millest pärast kinni haarata, on napivõitu.

Kõigepealt mäest. Kõik see, mis jäi ülespoole merepinda, oli Tulimäe karjääris põhimõtteliselt sarnane eelmise aastaga. Enne tippu astang, mis osutus murdmatuks pähkliks paljudele; lisaks kogu tõusu ulatuses üsnagi järsk tõusunurk.

Kuid selleks, et mäeni jõuda, tuli sõitjatel läbi käia sõna otseses mõttes põhjast ehk sügavast august, mille päris põhjas märg porine liiv ning mille mäepoolne serv ülijärsk.

Juba see auk oli takistus, mida nii mõnigi ületada ei suutnud ning kuna tulemusi hakati lugema alates sellest alast, mis auguservast ülespoole jäi, said paljud kirja nulli.

Ürituse teadustajateks olid seekord endalegi ootamatult Vallo “Volts” Põder ja Artur “Krõll” Krõlov, kellele sekundeeris peakorraldaja Riho “Lärm” Kollist. Nii Voltsil kui Krõllil, kes mikrofoniga eriti sinasõbrad pole, võttis sisseelamine veidi aega. Kuid tegelikult oli nende kommentaare professionaalse kommenteerimisoskuse puudumisele vaatamata päris vahva kuulata.

Volts hakkas temale omasel veidi flegmaatilisel moel sõitjaid õpetama; küll sidurit kasutama, küll käiku vahetama, küll edasi võitlema, küll kärnagi tegema, kui midagi muud välja ei tule – ja ma usun, et nii mõnelgi oli tema juhtnööridest mäega võitlemisel omajagu abi. Hiljem istus Voltsi ümber igaljuhul tänuväärne ring kuulajaid, kes temalt tehniliste võtete osas nõu pärisid.

Päeva teises pooles asus kommentaaripulti Krõll ja tema ning Lärmi omavaheline armutu aasimine andis võistlusele ainult vürtsi juurde.

Sõitude esimene ring läks üle kivide ja kändude – tundus, et keegi (ei võistlejad ega korraldajad) tea täpselt, kes järgmisena stardis peaks olema. Tihtipeale ilutses stardiplatvormil lihtsalt võistleja nimega nähtamatu ehk platvorm oli tühi. Teises ringis ja finaalis kulges asi juba märksa ladusamalt, kuna otsustati võistlejad starti lasta numbrite, mitte klassi alusel.

Sügavat imetlust ja tunnustust tahaks avaldada juunioridele – nii mõnigi neist (Revo Pihu, Carl Ülejõe, Jan Jakobson, jpt) näitasid mäel väga head kiirust, osavust ja visadust. Vaadates, kui pisikesed on need poisid ja rattad, millega mäge rünnati – respect! Mäkketõusu järelkasvu üle ei ole igal juhul vaja muretseda. Revo Pihul, kes mäkketõusus juba vana tegija, on krossikale juba pikem kiigegi ehitatud ning ta proovis kätt ka spetsiaalis.

Krossiklassis suutis Lärm suure korraldamise kõrvalt sutsti mäkke sõita ja parima aja saada.

Spetsiaalklassis aga polnud Ummile taas vastast – nii ratas kui mees ise on sel aastal konkurentide poolt alistamatud. Hea üllatuse ja kiire aja tegi Kajar “Ott” Samoilov ning väga korraliku tulemuse sõitis välja ka Erkki “Erx” Salak.

Mägikate ja krossikate kiirendus samas Tulimäe karjääris pikal siledal liivarajal oli omaette elamus ja osalejatele kahtlemata puhas lust. Siingi näitas Ummi spetsiaalis uskumatult head minekut, liikudes liival nagu ratastega rakett.

Kogu päeva vaieldamatu kõrghetk oli aga afterparty Johannes Siku valdustes Rannakülas Võrtsjärve ääres. Rannu kandi rahva jaoks on Lärmi üritus kahtlemata üks aasta tippsündmusi, sest rahvast oli nii karjääris võistlust jälgimas kui õhtul peol väga palju. Nii noori, vanu kui päris väikesi, kõigil kaasas hea tuju (ja piisavalt vahendeid selle veel paremaks muutmiseks). Helistati veel peopaigalt sõpradele-tuttavatele ja uuriti “Miks sa siin ei ole??!!”

Nagu Lärm lubas, oli seekord üleval korralik lava ja helitehnika. Võimaluse end tutvustada ja rahvas möllama panna said noored bänditegijad (Wannabeez, Stupidluck, Analyses ja üks, kelle nime teada ei saanudki). Eriti punk ja hoogne oli minu meelest Stupidluck, aga ka kõik ülejäänud kõlasid hästi.

Päeva peasüüdlased ehk mäkketõusjad käisid tabavat nime Orgia kandva ujuvsaunaga Võrtsu peal kordaminekuid tähistamas. Nende saabumine ööpimeduses Siku sadamasse oli väga uhke ja müstiline vaatepilt.

Auhinnad andis Lärm laval kätte kesköö paiku – seekord ei hakatud kulkudega mässama, vaid igale tegijale luges Lärm peo peale pataka sularaha. Autasustamine lõppes vinge ilutulestikuga. Sellele väärilist vaatemängu pakkus vaid vana Honda mootori kokkujooksutamine kahe vapra tüdruku poolt, kes, ise kohutavasse vingu ja tossu mahtunult, autokabiinis näpud vaimustunult püsti ketsi andsid. Ennustusvõistluse võitja, kes kokkujooksmise aja (selleks kulus õnneks vaid paar minutit), kõige täpsemini ära arvas, sai poole ennustamise panustest ehk ligi poolteist tuhat krooni.

Pidu käis loomulikult hommikuni (ja vist veel järgmisegi päeva – kahjuks peavad mõned vaatama, et ajakiri lõpuks ometi trükikotta saaks ). Pisara võttis silma Lärmi ja sõprade impro kitarri ja lauluga läbi öö afteka laval, kui kõik ametlikud bändid olid oma kola kokku pannud. Erinevalt mäkketõusust, kus Lärm ei näi kartvat ega muretsevat kellegi ega millegi pärast, oli ta seekord vägagi häiritud häälest ära kitarrikeeltest…