Ka sel aastal polnud Rahvuste Motokrossil võrdset USA meeskonnale koosseisus James Stewart, Ryan Villopoto ja Tim Ferry.
Ameeriklaste edu Prantsuse meeskonna ees oli lõpuks siiski vaid neli punkti – kuigi enne viimast sõitu juhtisid nad ülivõimsalt. Kokkuvõtteks võib öelda, et ameeriklasi on USAs nende oma radadel väga raske võita, kuid Euroopas pole nende edu sugugi nii mäekõrgune.
Ameeriklased hiilgasid juba kvalifikatsioonis, saades tugevate sõitude tulemusena valida esimesena stardikohti. Teiseks sõitsid end kvalifikatsiooni tulemusel austraallased (Chad Reed, Brett Metcalfe, Michael Byrne), kolmas oli prantsuse meeskond (Sebastien Pourcel, Anthony Boissiere, Nicolas Aubin).
Tanel Leok oli oma kvalifikatsioonisõidus viies (kaotades James Stewartile 16 sekundiga), vigastusest taastuv Juss Laansoo, kes asendas Eestit varem esindama pidanud, kuid vigastada saanud Aigar Leokit, oli oma kvalifikatsioonis koguni 11. (kaotus uusmeremaalasele Cody Cooperile 53 sekundit) ning Gert Krestinov oli kvalifikatsioonis 13. (kaotus Ryan Villopotole minut ja 11 sekundit). Kokkuvõttes andis see Eesti meeskonnale kvalifikatsioonis kaheksanda koha.
Esimeses sõidus oli Tanel Leokil kahjuks probleeme tehnikaga. Kaks esimest ringi sõitis Tanel neljandal positsioonil, langedes seejärel viiendaks, siis 11ndaks ning poole sõidu pealt oli ta sunnitud rajalt maha tulema. Kommenteerides ise, et viga oli süütesüsteemis – mootor jättis vahele ja nii oli ohtlik hüppesse minna.
Gert Krestinov lõpetas esimese sõidu 22. kohaga. Selle sõidu võitis Stewart Pourceli ja itaallase David Philippaertsi ees.
Teises sõidus tabas ebaõnn Gert Krestinovit. Ta oli noolimas viieteistkümnendat kohta, kui kukkus ja langes 33ndaks. Sõidu lõpetas Krestinov 34ndana.
Väga tubli sõidu tegi teises sõidus Juss Laansoo, kes sõitis end 16ndaks. Haige ranne hakkas küll valutama, kuid mees pidas lõpuni vastu. Sõidu võitis Villopoto belglase Steve Ramoni ja inglase Tommy Searle’i ees.
Enne kolmandat sõitu oli Eesti meeskond 15ndal positsioonil.
Kolmandas sõidus heitlesid liidrikohale omavahel Pourcel ja Stewart. Hetkeks õnnestus Pourcelil juhtohjad enda kätte haarata, kuid Stewart tõrjus ta sellelt positsioonilt ruttu. Tanel Leok tõusis kiiresti seitsmendalt-kaheksandalt kohalt neljandaks, püsides uusmeremaalase Joshua Coppinsi järel. Seejärel õnnestus Tanelil kolmandaks tõusta. Kiirus oli tal liidritega võrreldes sama, hakates õige pea näitama ringil sekund paremat aega kui Pourcel.
Kaheteistkümnendal ringil tegi Stewart sõiduvea ja kukkus liidripositsioonilt ning tal kulus üle minuti, et oma tsiklit uuesti käima saada.
Tanel tõusis seega Pourceli järele teisele kohale, jätkates marulist tagaajamist. Pourcel oli täiesti käeulatuses, kui Tanel samuti paar kurvi enne finišit kukkus. Õnneks jäi tema tsikkel käima ning Tanel ületas finišijoone siiski teisena. Kolmandaks sõitis end sakslane Maximilian Nagl.
Laansoo oli teise sõidu alguses 32. kohal. Ta tõusis vahepeal 29ndaks, kuid langes siis neli kohta tahapoole. Lõpuks jäi Laansoo pidama 29. koha peale.
Kokkuvõttes võitis selle aasta Rahvuste Motokrossi USA Prantsusmaa ja Belgia ees.
Finaali pääses 20 riiki. Eesti oli 12. – nii kehva tulemust pole Eestil mitu aastat olnud. Isegi Soome oli meist koha võrra eespool. Ka Eesti koondise mänedžer Mart Lajal tunnistas, et sellist tulemust ei mindud Inglismaale kohe kindlasti sõitma.
Donington Parkis tehti teatavaks ka kaks uudist, mis puudutavad aastat 2009. Järgmise aasta Rahvuste Motokross peetakse erinevalt varasemate aastate septembri lõpust detsembris Milano lähedal Franciacortas, Itaalias. Uudiseks on ka see, et 2009. hooajal toimub üks MM-etapp ka Brasiilias – esialgsete plaanide järgi septembris.
