Milliseid aegu näitab Marko Rohtlaan, oli enne Pärnu võistlust põnev küsimus – vastus 55,285 võistlussõidus
Pärnus peeti sel nädalavahetusel, 4.-5. septembril Eesti motoringrajasõidu meistri- ja karikavõistluste viimane etapp ning sõidud pakkusid mitmeid põnevaid lõpplahendusi; kõige viimane handycap sõit, kus võisid osaleda kõik soolotsiklid, oli aga lihtsalt suur maasikas kõigile ringrajasõidu fännidele.
Speedline noorte ringrajasarjas peeti esimene võistlussõit juba reede õhtul. Konkurentsi pakkus poistele ka Martin Pärtelpoeg, kes hommikul oli tulnud nende telgi juurde ja teatanud, et tema tahaks ka sõita, mille peale talle lahkelt üks 100-kuubikuline pisike neljataktiline tsikkel ette lükati.
Matu on end pisikese Honda selga kokku pakkinud
Targemad noormehed sõitsid treeningsõidus Matu sabas ja jälgisid tema trajektoore. Keevaverelisemad ei jätnud loomulikult aga kasutamata võimalust Skandinaavia meistrist mööda kihutada. “Kael on päris kange,” ütles Matu pärast kvalifikatsiooni. Sirgel olid väiksemad ja kiiremad poisid temast mööda kihutanud, mis tähendas, et kurvides tuli tal seda rohkem pingutada.
Meistrivõistluste arvestuses oli enne kahte viimast võistlussõitu põnev seis: juhtis Mihkel Osula Hannes Soomeri ees. Kuid nagu Mihkli isa Märt Osula märkis, oli närv kõvasti sees, kuna kardeti märksa enam välisvõistlustel sõitmas käinud Soomeri suuremaid kogemusi.
Esimeses sõidus oligi seis ülipõnev ja emade kisakoor raja kõrval sai oma hääled kähedaks karjuda. Esikolmik (Osula, Pärtelpoeg ja Soomer) vahetasid omavahel korduvalt positsioone ning finišis otsustati olukord nende vahel 0,15 sekundi sees. Nagu kardeti, tulid Soomeri kogemused talle kasuks, Osula aga pelgas veidi finišieelset ja -järgset kurve, kuhu ta kaotas osakese oma kiirusest. Lõppjärjestus Soomer, Osula, Pärtelpoeg.
Õnneks oli ilm Pärnus mõlemal päeval leebe: reedel puhus küll väga tugev tuul ja hommiku poole oli rada ka veidi märg, kuid ei reede õhtul ega laupäeval oluliselt ei sadanud. Suuresti tänu sellele jäid olemata ka kokkupõrked ja rajalt väljasõidud (kui üks avarii külgvankrite kvalifikatsioonis välja arvata). Kahjuks tuli võidusõitjate ridades sellest hoolimata kaotusi kanda, kuna reede õhtul suutis Martin Pärtelpoeg pitbike’iga õnnetusse sattuda. “Läks pitiga viili tooma, tagasi tuli aga näost valgena,” kommenteeris isa Meelis Pärtelpoeg laupäeva hommikul. Rangluumurd ja umbes kuus nädalat võistluspausi, mis tähendab ka Skandinaavia meistrivõistluste viimasest etapist loobumist ning Euroopa meistrivõistlustele pääsu taotlemise luhtumist.
Speedline’i teises sõidus laupäeval näitas Soomer end veelgi enesekindlamalt – juba hommikustes soojendussõitudes olid tema ringiajad Osula omadest üle pooleteise sekundi võrra kiiremad. Võistlussõidus kasvas vahe nende vahel 2,8 sekundiliseks ning kolmandaks sõitis end samuti väga kiirelt isiklikku tulemust parandanud Fredderick Grünberg. See tähendas Soomerile ka meistritiitli võitu. “Poiss sõidab hästi tavaliselt siis, kui ta on minu peale kas väga pahane või ta lihtsalt sõidab mõnuga,” ütles isa Tõnu Soomer. “Täna ta minu peale küll vihane polnud…”
Erkki Hamunen oma väärikal ja stiilsel sõiduriistal, mis seekord kahjuks väga hästi käia ei tahtnud
“Võrride” sõidus (125 ja 250/400 kuubikut) oli vaid 5 osavõtjat. Põnevust pakkusid siin kaks tsiklit: Kert Räbovõitra sõiduvahend, 250-kuubikuline Jaapani väiketootja Moriwaki ainult võistlemiseks toodetud 4-taktiline ning 69-aastase soomlase Erkki Hamuneni retropill, 1972. aasta 4-taktiline 4-silindriline Honda. Sellise rattaga on 1964. aastast võidetud mitmeid maailmameistritiitleid. Omanik sõidab selle rattaga tegelikult Historic-sarjas ning tegi Pärnus võrriklassis kaasa erandkorras. Sõidus läks Siim-Sander Rooba oma teed ning Räbovõitra pidi talle rohkem kui 30 sekundiga alla vanduma; pea sama suur oli vahe ka tema ja Sander Sulu vahel.
Klassis Rookie 600 pakkus põnevust eelkõige see, kuidas suudab lätlasele Maris Jekabsonsile võistlussõidus vastu hakata meie ringrajaleedi Maarja Noorak. Maarja sõitis kvalifikatsioonis ennast kohe Jekabsonsi selja taha, kaotades vaid 0,185 sekundiga. Võistlussõidus läks lätlane siiski kohe eest ära ning nende vahele trügis veel ka soomlane Henry Junkkarinen.
Nii Maarja kui Jekabsons sõitsid ka Superstock 600 klassis, kus kumbki aga tulemust kirja ei saanud. Siin oli suveräänne liider Kristjan Sepa, kes jättis konkurendid lihtsalt selja taha. Selles klassis oli põnevas seisus Motomaania Racing Teami liige Kristjan Beljaev, kellel oli reaalne võimalus meistrivõistlustel kolmandaks tulla, sest teda ja Eno Juuli lahutas viimase etapi eel viis punkti. Enamiku sõidust oligi seis Beljaevi jaoks soodne, kuna Juul püsis Madis Vanaselja selja taga neljandal kohal. Kaks ringi enne lõppu aga Juul, kes oli lihtsalt ettevaatlikult alustanud (sõidu alguses hakkas ka kergelt tibutama), möödus Vanaseljast ning nii oli tema käes sõidu kolmas ja meistrivõistluste teine koht. Beljaevi nädalavahetuse positiivsele poolele aga jäi veel uus isiklik rekord Pärnu rajal 57,539 s.
Klassis Rookie 1000 suuri üllatusi ei olnud. Soomlane Jarmo Ylijoki läks konkurentidel eest, talle järgnesid mitmesekundiliste vahedega Margus Must ja Timo Raimla.
Üle pika aja võistles Eestis (ja üldse) taas Marko Rohtlaan, kes pakkus konkurentsi Superbike klassis. Tsikliks oli Rohtlaanel Ducati 1098, mis koos Rene Jõgimaa sarnase terasratsuga rajal konkurentidest oma madala joriseva hääle poolest täielikult eristusid.
Rohtlaan näitas kvalifikatsioonis konkurentidest 0,2 sekundit paremat aega. Võistlussõidus püsis tal tublisti kannul Karl Pärtelpoeg, kes nii kvalifikatsioonis kui soojendussessiooni ajal oli tõsiselt pusis laenuks olnud Suzuki GSX-R 1000 seadistuse kallal. Kahjuks võttis Pärtelpoeg võistlussõidus valestardi ning pidi hoolimata teisena finišeerimisest leppima 7. kohaga. Rohtlaane järel jagasid poodiumikohad Janis Pahk ja soomlane Jarmo Ylijoki.
Külgvankritel panid oma paremuse taas maksma kogenud soomlased Petri Makkula/Juha Nikkanen, kes möödusid kaasmaalastest Tapio Mustonenist/Pasi Vepsäst ning hoidsid liidripositsiooni kuni finišijooneni. Eesti vanameister Tarmo Tempel koos korvipoiss Priit Kassiga pidid leppima kolmanda kohaga. Kümnest korvipaarist katkestas aga koguni kolm ekipaaži.
Hõbeunelma sõidu stardijoonel olnud suurt hulka tsikleid pole Eesti ringrajal ammu näinud; Enn Lähker (131) oli finišijoonel esimene
Hõbeunelma sõidus, kus peaauhinnaks oli kilo hõbedat, võisid osaleda kõik soolotsiklite klasside sõitjad. Välja jäid vaid Speedline’i poisid ja külgvankrid.
Starti koguneski Eesti ringrajavõistlustel viimastel aastatel ennenägematu hulk tsikleid – registreerus 29, kellest starti jõudis tehnilistel põhjustel kahe võrra vähem.
Sõitjad olid jagatud gruppidesse selle järgi, milline oli nende eelneva võistluspäeva jooksul olnud välja sõidetud parim aeg; esimesena sööstsid võistlustulle kõige aeglasemad, keda mõnekümnesekundiliste vahedega hakkasid jälitama järjest kiiremad – stardirivi lõpetasid Marko Rohtlaan ja Olli Immonen.
Ees seisis kaheksa ringi pikkune võidusõit, mille jooksul kõige tagumistel sõitjatel tuli sooritada kõige rohkem möödasõite. Kõige esimestel tuli aga meelekindlalt oma positsioonist kinni hoida.
Kõige rahvarohkemad olid keskmised stardiread, kus oli kõige enam põnevaid möödasõite, millele pealtvaatajad häälekalt kaasa elasid. Soodsasse positsiooni sattus aga 1990-ndatel ilma teinud sõitja Enn Lähker (Rookie 1000), kellel võistlussõit oma klassis tehniliste probleemide tõttu (”Midagi kärssas maha”) ebaõnnestus, mis aga tähendas, et ta ei saanud kirja ühtegi head ringiaega. Nii suutiski vana kala oma positsiooni Hõbeunelma sõidus säilitada ning jääda püüdmatuks tagant maruliste möödasõitudega ründavatele Kristjan “Kiku” Sepale (Superstock 600 klassi võitja, vahe 9,421 s) ja Marko Rohtlaanele (Superbike klassi võitja, vahe 10,153 s).
Samas tõestas selline asjade käik korraldajate head arvestust vahede arvutamisel. “Järgmine kord teeme sõidu 9 ringi pikkuse,” arvas Tarmo Räbovõitra pärast võistlust, siis on taganttulijatel täiesti reaalne šanss esimesed kinni püüda.
