MP3 ja teised kolmerattalised rollerid on Pariisi ja Milaano sarnaste linnade tänavail leidnud väga kindla koha, foto Rein Tafenau
Viibides nädalavahetusel Pariisis, tekitas imestuse rollerite suur osakaal liikluses. Siiani seostus roller rohkem lõunamaades nähtud rontidega, millega liigeldes eirati nii liikluseeskirju kui ka füüsikaseadusi. Või siis põhjamaades nähtud noorte tehnikasõprade loomuliku vaheetapina üleminekul jalgrattalt mootorrattale.
See, kui palju oli rollereid Pariisi tänavatel liiklemas ja parkimas kõikvõimalikes kohtades, tekitas isegi väheke hämmeldust. Mõnda parkivat rollerit vaadates tundus, et see on seal seisnud juba aastaid ilma, et tal oleks peeglid ja tuled küljest ära varastatud, rääkimata rolleri enda minema viimisest.
Paljud rollerid olid kaugelt üle 50 ccm ja väikeauto hinnaklassis lukspillid. Enamus rollusid tuntud tegijate toodang.
Väga palju oli liikvel Piaggio MP3 seeria mudeleid. Minus tekitas küll väheke skeptilisust, kui see mudel avalikustati, et kellele sellist imelooma tarvis on, aga seal linnas on ta vaieldamatult oma koha leidnud. Seisma jäädes ei kuku külili ja parkides ei pea mõtlema külgjala kasutamisele.
Tucano Urbano “lenksupõlled” on väga praktilised ja levinud.
Pariisis oli ka tuunitud rollereid, kuid jällegi meile harjumatul viisil. Leistangide külge olid kinnitatud “käpikud”, et käed oleks sõites soojas, sadulale oli seisuajaks pandud kate, et ülikonna või kleidiga töölt tulles ei tekitaks ootamatu vihmasabin ebameeldivat üllatust. Istud kuivale sadulale, võtad selle põlle endale sülle ja ongi jalad kaitstud vihma ja tuule eest.
Väga paljudel oli kasutusel ka tuuleklaas. Seda sõnaotseses mõttes. Klaas oli nii kõrge, et moodustas juba pisikese katuse. Seltskond, kes neid kasutas oli sammukese vanem võrreldes eestimaiste teismeliste rollerihuntidega.
Tüüpiline rollerite ja jalgrataste parkla.
Istudes välikohvikus ja rüübates mõnusas sügisilmas head ja aromaatset kohvi, oli päris mõnus jälgida seda suurlinna virr-varri. Rollerite uljad piloodid andsid sellesse oma panuse. Nendeks olid peentes ülikondades härrasmehed, moekates kostüümides daamid, elegantsetes kõrge kontsaga saabastes-kingades, lendlemas autodevahel sama graatsiliselt nagu toitu jahtivad pääsukesed taevalaotuses.
Peakatteks olid enamjaolt kallid kiivrid, mida meil ei raatsi paljud mootorratturidki endale soetada. Fooride taga rohelist tuld oodates sõidetakse alati autodest mööda. Kusjuures suure hooga ja väga osavalt. Kui mõni auto peaks natukene olema oma joonelt sisse-väljapoole, antakse sellest kohe signaalitamisega teada ja autojuht võtab koomale, andes rolleritele foori ette vabama pääsu.
Eks aeg näitab, kas meie teedel-tänavatel elavad autod ja rollerid ka omavahelistes suhetes nurgad maha lihvivad või jäävadki edasi kestma nagu kass ja koer.
Veel pilte Pariisist.
