Motomaania peatoimetajal Kullo Kabonenil on nägu mõnevõrra si**ne (teinekord võiks porika ka installeerida?), foto Tross

Lisaks muudele toredatele üritustele leidis möödunud nädalavahetusel Läänemaal Üssel aset ka mopeedurite ja nende võitluskaaslaste järjekordne trehvunks Üssetreff 2010. Läbiti umbes 7 tundi ja 112 kilomeetrit kestnud matk mööda Läänemaa põnevaid paiku, millise ettevõtmise käigus toimus loomulikult igasuguseid huvitavaid juhtumisi.

Lähemalt saab osalejate elamusi lugeda Mopeedikeskuse foorumist. Loetlen siinkohal üles ka pildilingid.

Hinkus ja Priit IZ.

Ülalolev on Romka võrratu videokokkuvõte.

Ei saa siiski jätta mainimata, et kell 1 öösel Kuressaarest pärale jõudnuna olid kõik juba magama läinud. Milles asi, härrased mopeedurid, varasematel aastatel küll nii nõrgalt esinetud ei ole?

Motomaania tegijategi poolt suur tänu lahkele pererahvale.

10.-12.septembrini toimub Austrias, Ahorni ja Helfenbergi vahel asuva Pibersteini lossi ümbruses kolmas Urali omanike kokkusaamine, edastab Bikes in the Fast Lane.

Tegu on kõigile Euroopa Ural-tüüpi mootorrataste omanikele mõeldud kokkusaamisega, mille organisaatoriks on Austria Ural’i edasimüüja.

Kolmandat korda toimuvale üritusel oodatakse seekord rohkem kui 400 Ural’i omanikku.

ürituse programmi kuuluvad nii meelelahutus kui ka võiduajamine lossi ümbruskonna teedel (roadbook rallye).

Ürituse osalustasu on viis eurot, veel viis eurot tuleb varuda campingus ööbimise igaks ööks. Rallil osalemine läheb maksma 20 eurot.

Rohkem infot ja osavõtuavalduse leiab siit.

Seoses iPhone’ile mõeldud matkaradu kaardistada ja jagada aitava liidese testimisega otsib Motomaania toimetus mootorratturit, kes omaks iPhone’i ning oleks huvitatud selle tarkvara testimisest.

Tarkvara saab matkahuviline (ei pea olema Eestist välja viiv reis ega spetsiaalne matk, sõita võib ka muul eesmärgil, kas töö või lõbu pärast) alla laadida tasuta. Ainsaks ülesandeks oleks liidest testida ja sellest Motomaania veergudel kirjutada.

Palume võtta ühendust enne 18. juuli kas meiliaadressil helen@motomaania.ee (saada oma nimi ja telefon) või telefonil 5172246 (Helen Urbanik).

Riho Tarbe (EMMK) auhinda vastu võtmas

Seitsmeliikmeline Eesti esindus viiel mootorrattal jõudis möödunud nädalavahetusel tagasi reisilt 65. FIM Rallile, mis toimus Belgias Herentalsis. FIM Ralli üldvõitjaks tuli seekord Itaalia esindus, järgnesid Soome ja Rootsi.

Eesti esindus saavutas 31 riigi hulgas 18. koha. Uustulnukatena FIM-il olid sellel aastal motomehed Saudi-Araabiast, kes sõitsid Harrikatel. Ralli korraldus oli igati tasemel ning mitmete riikide esindajad meenutasid soojalt Tartu FIM Ralli head korraldust. Paljud kandsid ka Tartu FIM Ralli särke.

Eesti esinduse tulemused erinevates kategooriates: San Marino karikas naistele: Eesti 36. koht 109 esindatud klubi hulgas, Eestist oli tagaistujana Belgias kohal 2 naist.

Rumeenia karikas ehk kõige rohkem üle 500 cc tsikleid: Eesti 29 riigi hulgas 22. koht.

FIM Meritum karikas ehk FIM rinnamärkide omanikud: Eesti 22 riigi hulgas 16.

Gagarini karikas ehk tsiklijuhtide suurim arv: Eestil 29 riigi hulgas 22. koht.

Ja lõpuks Eesti parim koht Belgia FIM Rallil 2010: FIVA Karikas, suurim arv mootorrattaid, mis vanemad kui 20 aastat.
Eestil 18 riigi hulgas 9. koht.

Kogunemine Rahvaste paraadiks

Osa eesti motoriste sõitis Belgiast edasi Inglismaale, kus külastati Londonit ja Stonehange’i ning Prantsusmaal Somme’i Esimese Maailmasõja lahingute muuseume ja memoriaale. Väga huvitav oli ka tehnikamuuseum Saksamaal Sinsheimis. Sealse tohutu tehnika ja sõjatehnika kollektsiooni krooniks on Concorde ja TU-144 reisilennukid.

Eesti mootorratturid poseerivad Brestis kohalike gümnaasiumilõpetajatega

Tekst Arvo Jürisoo
28.-30. mai toimus Valgevenes Brestis 10. rahvusvaheline mootorratturite kokkutulek, kus osales ka Eestist väike, kuid see-eest rahvusvaheline seltskond.

Kui vene ajal auto-tsikli omanikud kokku said, siis oli teemaks, kust mingit pulka või juppi saada. Ajad on edasi läinud, masinad paremaks saanud. Nüüd räägitakse kokkusaamisel põhiliselt sellest, kus käidud, mida nähtud.

Aastate jooksul on käidud nii Eesti kui Lääne-Euroopa tsikliüritustel, aga varakevadel tekkis Erki Evestusega suheldes minna Valgevenesse Bresti kokkutulekule. Asjakohast infot oli ka Internetis üleval Werder Cruisers klubi lehel (jõudu ja jaksu nendele tublidele meestele!).

Paaril varasemal aastal on samuti satutud Valgevenesse, üks kord isegi tsikliga läbisõidul Kreeka FIM-ile. Nii ka seekord mõeldud, tehtud!

Allakirjutanuga oli kohe nõus ühinema ka Seppo Matikainen abikaasa Mariannega Soomest. Kui rahvusvaheline üritus, siis rahvusvaheline üritus. 26. mail asusime teele üle Vilniuse läbi Tomošovka piiripunkti Valgevenesse. (Vahemärkusena mainiks seda, et Valgevenesse sisenemiseks on vaja viisat.) Piiril tuleb varuda aega ja kannatust. Oleme juba harjunud nägema enda ees oleva riigi silti ja kohe selja taga kaugenemas, aga 2 tundi pabereid, allkirju, pitsateid ja ootamist… Tõkkepuu avanes ja juba olimegi veeremas idabloki riigi asfaldil.

Peab kohe tõdema, et teed on Valgevenes head. Teeääred niidetud, teeviidad ja –märgid paigas. Samuti tulevad teeääres vastu tuttavad kolhooside betoonist viljapead ja hammasrattad sirpide ja vasaratega. Piiripunktist 350 km, väikeste tankimiste ja kaljapeatustega (pean mainima, et vaadikali on seal hea – pingutage, Eesti õlletootjad, ka meil on suvi ja rahvas janune), ja juba olemegi Bresti lähedal pioneerilaagris „Orljonok”.

Üritusele oli oodatud 2000-2500 osavõtjat. Seda ka oli. Palju oli RU tähekombinatsiooniga rattaid, natuke poolakaid, tšehhe, leedukaid ja muidugi kohalikke tsikliste. Ühel õhtul kohalikega suheldes teatati meile, et tänavu osaleb palju soomlasi. Ise üle ühe ekipaaži ei teadnud, kellega koos sai ka tuldud. Meil olid rataste peal väikesed lipud, ju torkas see üldises virr-varris silma.

Ürituse ülesehitus oli üldjoontes sama, mis motokokkutulekutele omane. Kahte õhtut sisustasid kohalikud bändid. Valiti ilusaimad rinnad, no seal lõi ikka slaavi temperament välja. Eks seda ilu on sealtmaa naistel ikka rohkem. Üks näitsik oli kas muidu julge või aitasid kaasa joovastavad joogid. Ta oli valmis heitma ihult enim hilpe. Õhtujuht arvas asjast teisiti. Üks tüdruk sai auhinnaks punase kiivri. Üritusel pakkusid kohalikud väike-ettevõtjad joovastavaid jooke, pannkooke, šašlõkki, suppi. 0,5 l õlut maksis 10-13 krooni.

35 km pikkune ühissõit pioneerilaagrist Bresti tõi tänavatele rohkem rahvast kui 9. mai või 23. veebruar. Tegemist oli väärika üritusega ka kohalikele heakorraorganitele. Oblasti miilitsaülem isiklikult viibis koos kaaskonnaga üritusel ja jälgis mängu. Miilitsat, omoni, turvafirmasid ja muidu pintsaku alt välkuva kabuuriga mehi oli. Ütleks, et üritus oli üle turvatud, kuidagi tuleb eksistentsi ju õigustada.

Teadaolevalt oli väike intsident laagriplatsil, kus 2 kohalikku vägilast suutsid läbi murda piirivalvest, ületada aia ja siis nende furaškad veerema panna. Huvitav oli see, et aed oli võõraste tõrjeks üle lastud mingi arusaamatu keemiaga, mis meenutas veneaegset õli-suusamääret. Aga ületus toimus eesti meeste telkimisplatsi juures. Nähes turvajate probleeme, katapulteeris Reku nad teisele poole aeda tagasi, kus neid juba oodati. Kohaliku miilitsamajori käepigistus oli peale seda südamlik ja kui nad ei olnuks tööl – kes teab, mis oleks veel juhtunud. Igatahes sai turvaabi autasustatud bussitäie miilitsakursantidega.

Motokokkutuleku korraldajaks oli Valgevene Gold-Wingi klubi. 20. sajand on jõudnud ka nende ratasteni LED-tulede näol. Mõne mehe ratta gondli ääred-vahed olid tihedalt leede täis. Üks mees oli kiivri kõikvõimalikkes värvides leedidega ehtinud ja sinna juurde käima pannud valju rahvuslikku muusika. Arusaadav – rahvast palju, kuidagi peab ju silma paistma.

Kokkutuleku staff oli tasemel. Kiitma peab ürituse märki, see kätkes endas häid vene ordenite ja medalite traditsioone.

Lisaks veel mõned tähelepanekud:
Liikluspolitseiga kohtudes tasute trahvi koha peal.
17000 Valgevene rubla trahvi saada pole raske (see on ca 70 krooni).
Pead mootorrattal ja mopeedil pead kindlasti sõitma põlevate tuledega. Autodel ei pea päevasel ajal sõidutuli põlema.
Kiirteel Minsk- Brest on mootorrattal lubatud kiirus 90 km/h, autodel 110 km/h.
Jäime käigu ja üritusega igati rahule. Soovitan ka lugejatel külastada Valgevenet. Te ei pettu.

Parimaid reise-sõite soovides,
Arvo Jürisoo

Erki oma Põhjakonnaga kohaliku televisiooni hambus.

Hetk paraadilt.

Arvo Jürisoo ja Seppo Matikainen gümnaasiumi lõpetajatega.

Kultuurne Motobande

Pressiteade
Täna kell 11.00 stardib Rahvusooper “Estonia” eest 30 Eesti kultuuritegelast juba kolmandat korda heategevuslikule motomatkale “Kultuurne Motobande”.

Marsruudile jäävates Olerexi tanklas jagatakse jalgratastel või mopeedidel saabujatele nende märgatavuse parandamiseks helkurveste, samuti on noortel liiklejatel võimalik oma lemmikutelt autogramme saada ja erinevaid mootorrattaid uudistada.

Pühapäev, 6. juuni:
SAUE OLEREX kl 11.30
SINDI OLEREX kl 16.00
VILJANDI OLEREX kl 18.00
TÕRVA OLEREX kl 19.30

Esmaspäev, 7. juuni:
ANTSLA OLEREX kl 10.30
VÕRU OLEREX kl 12.00
LÄHTE OLEREX kl 14.00
JÕGEVA OLEREX kl 16.00
IISAKU OLEREX kl 17.30

Teisipäev, 8. juuni:
SILLAMÄE OLEREX kl 10.00

Reaalajas saab kultuuriinimeste liikumist näha siit.
Oma kolmandal hooajal on Kultuursel Motobandel plaanis ette võtta lausa rahvusvahelise mõõtmetega kultuuripoliitiline missioon. Tänavuse tuuri tulud lähevad Peterburi Jaani Kiriku sepisväravate taastamiseks, et avada Neevalinna elanikele ja külalistele sõna otseses mõttes tee eesti kultuuri juurde. Üle 2000-kilomeetrine rännak kulgeb kahel esimesel päeval mööda kõrvalisi maanteid Eestis, kolmandal päeval starditakse Peterburi suunas, kus Jaani Kiriku juures toimub annetuse üleandmine. Edasi ootavad juba Karjala ning Ida-Soome maalilised maastikud koos ekskursiooniga ooperifestivaliks valmistuvas Savonlinnas. Koju tagasi saabutakse 10. juuni hilisõhtul Viking Line laevaga XPRS.

Kultuurne Motobande on Kuningas Arthuri Fondi poolt ellu kutsutud sõpruskond, mis koosneb pop-, rock- ja pärimusmuusikutest, sümfoonikutest, ooperilauljatest, teletegijatest, produtsentidest, näitlejatest, kunstnikest ning disaineritest, kelle ühiseks hobiks on motomatkamine.
 Kahe aastaga on Kultuurne Motobande jaganud noortele liiklejatele 1300 helkurvesti, et aidata neil liikluses paremini nähtavad olla. Näitamaks väärikat eeskuju, sõidavad seltskonda kuuluvad naised ja mehed ka ise helerohelistes helkurvestides.

Reaalajas kuvatakse sõitjate liikumist siin ja siin.

Ojast voolas vastu muda, mille olid liikvele ajanud üleujutused

18.-24. mail külastas Riho „Lärm“ Kollist, kes kavatseb koos Mart Meeruga esimeste eestlastena osaleda Red Bull Romaniacsi ekstreem-enduurol Rumeeniat, et aimu saada, mis neid 25. juunil algaval võistlusel ees hakkab ootama.

Järgnev ongi Lärmi kirjeldus retkest. Tartust Rumeeniasse, Sebese linna on umbes 2000 km. Vaadates navi kaarti, mis Rumeenia koha pealt on päris puudulik, tuli meil sõiduajaks 31 tundi. Alates Poolast Lublini linnast algasid väiksed üleujutused, mis Ungaris muutusid väga suurteks ja kuni Rumeeniani olid mitmed teed suletud. Meie trass oli Tartu-Kaunas-Lublin-Miskolc-Oradea -Deva-Sebes. Tagasi otsustasime minna Sebes- Budapest-Bratislava-Katowice-Varssavi-Tartu (2400 km). Kõikidele tsiklimeestele, kel plaan Rumeeniat külastada, soovitan trassi Oradea-Deva (E79), mis on umbes 120 km pikk ja mille läbimiseks kulus bussiga 3,5 h.

Kohale jõudsime Sebesesse õhtul kell 22.30. Siin selgus, et meie giidiks on 30-aastase sõidukogemusega Red Bull Romaniacsi võistluse direktor Dougie MacLean. Mul oli selle üle eriti hea meel, kuna ta oli nõus vastama kõikidele minu küsimustele, mis puudutasid ees ootavat Romaniacsi võistlust. Mees sõidab siin Rumeenia mägedes gruppe vedades aastas maha 15 000 km. Ta on 52-aastane šotlane. MacLeani rattaks oli hetkel KTM 200 EXC, mis oli läbi sõitnud 480 h ja 14 800 km. KTM-i tehas oli soovinud tema eelmist ratast endale, kuna masina läbisõiduks oli 85 000 km ja tsikli mudeliks KTM 450 EXC.

Käies Romaniacsi kontoris, olime tunnistajateks, et meie giidile oli kohale toodud uus KTM 300 EXC, mille üle tal tõsiselt hea meel oli, kuna ta selle 200-ga oli päris hädas eriti just mäkke ronimisel.

Esimesel päeval sõitsime umbes 100 km erineva raskusastmega rada, et aimu saada, mis lähipäevil ees hakkab ootama.

Rajad on Rumeenias väga muljetavaldavad ja kui võrrelda Slovakkia tuuriga, kus oleme samuti mitmeid kordi käinud, siis soovitan kindlasti valida Rumeenia tripi, sest siinsed rajad teevad Slovakkia omadele pika puuga ära. Kõik mäed, mis ei ole kaetud metsaga, on väga hea kvaliteediga heinamaad, millele loodus on lisanud väga huvitavaid elemente, samuti alt hõredad metsad, kus on vanad jõesängid, tohutud tõusud- angused ja palju muid erinevaid ülipõnevaid elemente, mida täiustas veel omakorda ülihea pidamisega pinnas.

4 päeva sõitu giidi juhtimisel, koos hommikusöögiga ja hotelliga maksab siin 500 eurot. Kui grupp on suurem, saab kindlasti ka kaubelda. Hinnale lisandub ka kütus ja transpordi kulu Rumeeniasse ja tagasi. Nii et arvestama peab umbes 1000 euroga. Aga julgen lubada, et see elamus, mille siin nende päevade jooksul saab, on iga krooni väärt ja kes soovivad osaleda ka Romaniacsil, siis kindlasti on see ülikasulik ettevalmistus ja teadmiste omandamine.

Teise päeva hommikul oli väga hea ilm ja võtsime ette sõidu Sebes-Sibiu-Sebes. Sibiusse jõudes avanes võimalus külastada Romaniacsi võistluse peakontorit ja suhelda seal 2010. aasta Romaniacsi peakorraldajatega, eesotsas Martin Freinademetziga, kes osalenud mitmeid kordi ka Dakari rallil.

Samuti sõitsime peatänaval, kus toimub proloog ja käisime 5-korruselise maja juures, mille katus igal aastal on võistluse finišiks olnud. Kahjuks mitte aga sellel aastal, kuna omanik on lõpuks hakanud maja ehitama. Küll aga lubati üllatada võistlejaid uue huvitava finišiga, mis meie eest varjatuks jäeti.

Sibiust tagasiteel sõitsime läbi ka mitmeid Pro klassi rajalõike, mis olid ikka ülivõimsad ja mis vihmase ilmaga muutuvad peaaegu läbimatuks, sest tõusud on täpselt sellised, mida oleks paras spetsiaalse mäkketõusutsikliga läbida. Kokku läbisime teisel päeval üle 200 km, mille viimased 4 h toimusid suures vihmasajus. Startisime hommikul kell 9 ja tagasi jõudsime õhtul kell 20.00. Siia hulka kuulus ka lõunasöök ja kohtumine Romaniacsi tegelastega.

Uurisime ka detailsemalt sellise ürituse nagu on Romaniacs korraldamist. Sibiu on umbes sama suur linn nagu Tartu, kus võistluspäeval suletakse üks peatänavatest proloogiks. Kes on näinud, mida see katse endast kujutab, teab, kui raske on üles ehitada sellist rada . Saime teada, et korraldajatel on õigus tänavat kinni hoida u 10 tundi. Selle lühikese ajaga peavad nad suutma üles ehitada kõik need takistused, läbi viima kõikide klasside sõidud, alates kvalifikatsioonidest ja lõpetades finaalidega ja kohe peale võistlust koristama ja avama tänava liikluseks.

Uurisime ka uudishimust auhinnafondi, milleks on 15 000 eurot. Kel kunagi plaanis minna osalema, siis tedmiseks, et osavõtumaks 1500 eurot pole väga suur, kui mõelda, et selle raha eest on korraldaja poolt tagatud: hotell, söök, jook, kütus ja võistlus kestab 5 päeva. Veel saime teada, et kopteri tund läheb korraldajale maksma 1000 eurot, milline hind pidi sisaldama suurt allahindlust.

Igal aastal tehakse palju uusi radu konkreetse võistluse tarbeks, ent osaliselt kattuvad umbes 50 % radadest erinevatel aastatel. Kokku kuulub korralduskomiteesse 100 inimest.

Esimesel aastal oli stardis 40 võistlejat, mis nüüd, 6 aastat hiljem, on kasvanud 160-ni, mis minu arust on üritust arvestades päris vähe. Korraldajad loodavad sel aastal näha stardis 200 sõitjat. Mitmed ässad on ettevalmisuse käigus murdnud luid ja teatanud loobumisest, nagu meile räägiti.

Kuna Eesti esineb sellel üritusel esmakordselt, siis lubati meile ka mitmeid privileege nagu hilised klassi muutused (nagu mina, kellel paarimees jala murdis), samuti viimase hetke osalemissoovide taotluste rahuldamine, odavad DVD-d, jne.

Kolmanda päeval võtsime alguses rahulikult, kuni otsustati üles „sõita“ järsust mägijõest, millest voolas vastu üleujutuste tekitatud paks mudakiht. Seal suutis isegi meie giid ühe kivi taga ennast „tühjaks puurida“, peale mida aitasime tal ratta üles toimetada. Päev jätkus kuulsa veekanali külastamisega, millel kaks kõrget käsipuud ning mille ette ehitatakse igal aastal hüpe. Kanali laiuseks on umbes 6 m ja käsipuude kõrguseks 1 m. Kes on vaadanud võistluse klippe, need mõistavad paremini, millest jutt.

Päeva lõpetasime ülipika ja raske mäkketõusuga, mis samuti enduurol tuleb läbida ja päeva lõpuks tuli kilomeetriteks 175 km mööda ülipõnevaid enduuroradu. Kokku läbisime kolme päeva jooksul seal peaaegu 500 km.

Veel peaks ära märkima, et loomad (hobused, lambad, lehmad), keda on väga palju ja kes jooksevad seal peaaegu vabalt ringi ning nende peremehed on tsiklimeeste vastu väga sõbralikud, kui ees liigub giid, kes teab, kus sõita. Iga päev sõitsime vähemalt 20-30 loomalisest karjast mööda, kes ei lasknud endid eriti häirida meist ja meie tsiklitest. Üks talumees teadis aga rääkida, et hundid on päris jultunud, kuna murdsid tal päeva ajal maha kaks lammast…

Vaadake kõiki klõpsatusi siit.

Tere tulemast 26.-30. juunil Rumeeniasse Red Bull Romaniacsile.

Ümbermaailmareisijad Margus ja Kariina Laoses, foto yhelteljel.ee

Esimeste eestlastena kahekesi mootorrattal ümbermaailmareisi läbivat Margust ja Kariinat on üha enam kimbutamas finantsilised probleemid ning nende reis võib seetõttu kujuneda oluliselt lühemaks kui plaanitud. Praeguses olukorras jääks neil Aafrika üldse külastamata.

Aitamaks kahel vapral mootorratturil siiski ellu viia nende unistuste reis täies mahus, korraldab MTÜ Mootorrattur korjanduse. Sihiks on koguda kevade jooksul piisavalt toetust, et tagada Margusele ja Kariinale sõit Aafrikasse.
Ümbermaailmareis on paljude (moto)matkajate eluunistus, mille kahjuks vaid vähesed saavad ja julgevad oma elu jooksul ette võtta. Toetagem siis neid väheseid, kes viivad ellu ülejäänute unistusi!

Paraku on nende reis osutunud kallimaks kui esialgu planeeritud. Muuhulgas on Margus ja Kariina pidanud tegema mitmeid ettenägematuid kulutusi, alates varastatud kaamera asendamisest kuni lekkiva tagaamordi korduva parandamise ja uuega asendamiseni. Lootusrikkalt eesmärgiks seatud Aafrika ei ole odav piirkond matkamiseks, pealegi tuleb olla valmis kõikvõimalikeks (tehnilisteks) ootamatusteks, mis nõuavad tagavara-summade olemasolu.

Ümbermaailmareisijaid saab toetada kahel moel. Peatselt jõuavad annetuste kogumise kastid paljude Eesti motopoodide lettidele, kuhu saab annetada sularaha. Annetusi võib teha ka otse motomatkajate arveldusarvele. Kindel on see, et ükski annetatud kroon ei kulu millekski muuks kui Eesti lipu toimetamisele ümber Palli.
MTÜ Ühel Teljel Mööda Planeeti
Swedbank a/a 221040688481
Selgitus: Aafrika

Loe Marguse ja Kariina ümbermaailmareisi blogi yhelteljel.ee ja saa nende seiklustest osa.

Lisainfo: info@mootorrattur.ee, www.mootorrattur.ee

Agnessa Männi artikli autoriga mälestusi jagamas, foto Urmas Kauniste kogu

1935. aastal sooritas teadaolevalt esimesed mootorrattamatkad naisjuhina Agnessa Männi (1910-2001).

Esimesed proovisõidud tegi Agnessa salaja oma venna tsikliga Tallinnas, Nõmmel. 1935 tegi Agnessa aga esimesed pikemad tsiklireisid Lätti ja Soome. Peagi liitus Agnessa ka motoklubiga ning kõmu tekitasid tema osalemised nii hipodroomi kui maastikusõitudel.

Ärimehed nägid Agnessas head reklaamivõimalust ning andsid kasutada mitmeid toonaseid tsiklimarke. Julge daami kuulsuse tipphetkedeks kujunes aga osalemine 1936 Olümpia Tähesõidul mootorratastele (praeguse nimega FIM
Rallid) Berliini. 14-liikmeline Eesti esindus võitis Tähesõidu ülekaalukalt, kogudes kümmne osalenud riigi seas enim punkte.

Esindusse kuulusid pea kõik tollased Eesti tsiklikuulsused eesotsas Oskar Veldemanniga. Peale sõda olid eestiaegsed motokuulsuste tegemised pea täielikult maha vaikitud. Alles 70-nendate aastate lõpus oli Agnessa Männi poolsalaja kutsutud Eesti mootorispordi juubeliüritusele.

Agnessa töötas peale sõda ehitusel, autojuhina ning hiljem aastaid lavatöölisena Estonia teatris. 1996. aastal õnnestus allakirjutanul Agnessaga Merivälja pansionaadis mitmel korral kohtuda ning motodaam andis veel kõrges vanuses oluliselt noorematele silmad ette.

Rootsi motoajakiri MC-Nytt tegi omaaegse motokuulsusega pika intervjuu.

Navigatsioonisüsteemide tootja Garmin avaldas eile info uue mootorratastele mõeldud navigaatori Garmin zūmo 220 kohta.

Tegu on Garmini mudelivaliku soodsaima mootorratastele mõeldud navigaatoriga, mille hind peaks USA-s eeldatavalt jääma umbes 600 dollari juurde.

Samas kannab väike zūmo edasi mitmeid suure venna häid külgi: ta on veekindel, võimaldab salvestada läbitud teekondi ja hiljem neid võrrelda Google Earthi andmetega, samuti on zūmo võimeline Bluetoothi kaudu ütlema edasi lähenevate pöörete infot.

Kahjuks ei saa teda aga üle Bluetoothi siduda mobiiltelefoniga.

3,5-tollise ekraaniga mootorratturi abimees peaks müügile jõudma käesoleva aasta esimeses kvartalis. Selle müügihinna kohta Eestis pole veel midagi teada.

Meenutus nõukogudeaegsest matkast, foto Urmas Kauniste ja Igor Ellissoni kogust

Esimeseks juhatuse esimeheks sai Artur Koppel. Hakati korraldama väljasõite, tutvustama matkapiirkondi ning korraldama matkavõistlust.

Pärast Spartaki likvideerimist 1959. a. oldi mõned aastad klubi Kalev lipu all vastvalminud Kloostrimetsa Motoklubis. Veel mõned aastad hiljem sai aga motomatkajate kogunemiskohaks Tallinna Matkaklubi, Pärnu mnt 41.
1967. aastast saadik olid klubil aga täiesti omad ruumid Tallinnas, Narva mnt 61, kus tegutseti kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

1977. aastast kuuluti ENSV Matkaspordi Föderatsiooni. 80ndatel loodi veel ka tollase NSV Liidu esimene iseseisev auto-mototurismiklubi AMO. Pikki aastaid oli kogu tegevuse eestvedajaks Eesti esimene NSVL meistersportlane mootorrattamatkamises (1970), nüüdseks meie seast lahkunud Kalev Kaseoja.

Alates 1966. aastast hakati korraldama ja osalema matkakokkutulekutel nii Eestis kui N Liidus. Kaheksakümmnendatel aastatel jõudsid NSVL meistersportlase tiitlini veel kaks mootorrattamatkajat, Rein Alas ja Enn Saik. Ka need tublid mehed on lahkunud nüüdseks igavikku.

Seoses taasiseseisvumisega lagunes kogu omaaegne struktuur ning ruumid tagastati. 1992 asutasid endised klubi AMO liikmed, Igor Ellissoni eestvedamisel aga esimese (lääne mudeli eeskujul) toimiva Eesti Motomatkajate Klubi, mis ka juriidiliselt korrektselt registreeritud. EMMK on ka EMF-i täieõiguslik liige.

Sellel aastal möödus 15 aastat iseseisva Eesti esinduse taasosalemisest ülemaailmsel motomatkakokkutulekul FIM Rallil.

Iseseisva Eesti võidukas osalemine I FIM-il, tollasel Olümpia Berliini Tähesõidul 1936 jäi Teise maailmasõja tõttu esimeseks ja ka viimaseks. Eesti mootorratturid said hiljem osaleda, küll kahjuks punalipu all paaril sõjajärgsel FIM Rallil.

Eesti motomatkaentusiastid taastasid oma osalemise läbi Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni 1994. aastal. Sellel aastal toimus 49. FIM Ralli Tšehhimaal, Havirovis ning Eesti esindus saavutas 27 riigi hulgas 18. koha. Nimetatud rallil osalesid:

IGOR ELLISSON, Ural 650 külgkorviga,
ARGO ELLISSON, Delta mopeed,
EIGO ELLISSON, Delta mopeed.,
ENN SAIK, Jawa 350 ( 1961. a mudel),
JAANUS POOLA, Jawa 350,
HENDRIK EELMAA, Jawa 350,
ANDRUS AAVING, IŽ 350,
EGON HIRVESOO, Izh 350,
VILLE ARUMÄE, Honda CB 650,
IVAR KUKK, Honda NR 125,
OLEV SOOME, Jawa 350,
URMAS KAUNISTE, Dnepr 650 soolo,
AADU LUUK, Jawa 350.

Tänaseks päevaks on eestlastest motomehed ja naised osalenud FIM Rallidel iseseisva Eesti esindusena 14 aastal. Kõrgelt hinnati 2005 aastal Tartus läbi viidud 60. FIM Rallit.

Rahvusvahelise Mootorrattaspordi Föderatsiooni Turismikomisjon on tunnustanud nelja Eesti motomatkajat
oma Pronksmärgiga ning kaks on jõudnud välja Hõbemärgini.

Aastal 2010 toimub FIM Ralli Belgias.

Rahvusvahelise Mootorrattaspordi Föderatsiooni (FIM) Turismikomisjon (CML) saatis Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni kolm spetsiaalset rinnamärki Eesti Motomatkajate Klubi liikmetele.

FIM/CML Pronksmärgid said : RIHO TARBE ja RAINER VEEMAA, kes on osalenud ja esindanud Eestit 5 FIM Rallil ning Hõbemärgi sai URMAS KAUNISTE, kes on osalenud 10 ülemaailmsel motomatkakokkutulekul.

Praeguseks on nimetatud märkide omanikuks Eestis 5 motomatkajat.

Märgid antakse üle EMMK hooaja lõpupeol Tartus 28. novembril.

Tänavuse Rukka matkakonkursi peapreemia viis koju Pärnusse Ülle Vunk, kes koos legendaarse Aleksandri Pubi pidaja Andres Mathieseni ja Gunnar Soonega käisid Punase mere ääres Jordaanias.

Traditsiooniliselt kogunevad juba mitmendat aastat novembri alguses Eesti pikimate motomatkade sooritajad Tallinnas Loodus Investi kauplusesse, kes muuhulgas kaupleb ka Rukka motovarustusega. Kuna Rukka on konkursi peasponsor, siis on võitjal alati au välja valida üks talle sobiv komplekt motorõivaid.

Ja kui varasematel aastatel on olnud naissoost konkursil osalejatega pisut “peenike peos”, siis seekord sai Pärnu harrikadaam koguni üldvõidu, sest Google Maps’i järgi (nagu konkursi tingimused ette näevad), oli vahemaa tema reisi algus- ja lõpp-punktide vahel pikim.

“Reisi pikkuseks saime natuke üle 12 500 kilomeetri,” tegi kokkuvõtte Mathiesen. “Alustasime Pärnust, Aleksandri PUB’i juurest ja siia me ka laekusime pärast pikka sõitu läbi mitmete maade. Kaugemaiks punktiks oli Punase mere ääres asuv Al-Aqaba linn Jordaanias.”

Naiste teise ja kahe kolmanda koha omanikud piirdusid retkedega Euroopasse: Maria Karumets ning Ann Vool ja Katrin Onemar.

Selle aasta karikasaajad ja Jõgeva MC esindajad

Konkursile laekunuist oli üldkokkuvõttes kõige pikem motomatk aga Tiit Randi (auhinnaks Motokeeper Oskandolt) retk Lääne-Mongooliasse, Kazahstani ja Kõrgõstani. Kilomeetreid kogunes 36 päevaga 15 490. Mongoolia sai reisisihiks valitud omapärase ja karmi looduse pärast. Oluliseks oli ka see, et Lääne-Mongoolia piirialad on olnud pikka aega suletud piirkond ja praegugi veel turistide poolt vähe külastatavad. Samas aga iseloomustavad seda kanti lummavalt kaunis loodus, kõrbed, mäed ja järved ning nendes karmides tingimustes elavad äärmiselt sõbralikud inimesed.

Kõrgõstaniga seovad teda mälestused sõjaväteenistusest Nõukogude Armees. Kuigi alles nüüd, kolmkümend aastat hiljem, oli võimalus vaadata seda maad lähemalt. Kõrgõstan on kiiresti omandamas populaarse turismimaa mainet. Aina rohkem matkajaid Euroopast on avastamas selle mägise maa väärtusi.

Kazahstanist jäi enim meelde väga kaasaegne ja kaunis pealinn Astana ja loomulikult ääretu stepp ning maa lõunaosa mäed ja kanjonid.

Reis pakkus kõike, mida hea motomatk võiks olla, pikki vahemaid, ekstreemseid ilmastikuolusid, kaunist loodust ja huvitavaid kohtumisi. Järgmise aasta plaanid on veel lahtised. Kaukaasiasse Gruusiasse ja Armeeniasse ehk, aga eks kevadel näeb, kuhu tuleb tahtmine sõita. Ka Kesk-Asia jääb endiselt päevakorrale. Üks on aga kindel, et selleks pole kindlasti traditsiooniline turismikoht.

Meeste kategoorias said Randi järel teise koha Joel Tammik ja matkakonkursi “stammkunde” Urmas Kauniste.

Konkursi tingimused nägid ühe võimalusena ette foto tegemist külastatud kaugeima asustatud punkti sildi taustal, kuid Jordaanias selliseid asju eriti ei eksisteeri. Pilt on seetõttu tehtud mingi valitsuse hoone ees suht kiirustades, sest ametnikud muutusid pildistamise peale rahutuks, selgitavad motomatkajad.

Mongoolias sai nautida lummavalt kaunist loodust – mägesid, järvi ja kõrbeid.

Pilte Tiit Randi retkest leiab siit.

Pressiteade
1000 päevaga esimeste eestlastena mootorrattal maakerale ringi peale teha kavatseva meeskonna, Kariina Tšursini ja Margus Sootla ettevõtmise esimene etapp, Lõuna- ja Põhja-Ameerika, on läbitud.

Möödunud aasta 1. oktoobril alanud motoekspeditsiooni käigus külastas meeskond läänepoolkeral 17 riiki. Argentina pealinnast Buenos Airesest võeti suund esmalt põhja ning tehti kuuajane ring Brasiilias, et sealt siis läbi Uruguai jälle Argentinasse naasta. Jaanuari algul jõudis meeskond Lõuna-Ameerika “tippu” ehk maailma lõunapoolseimaks linnaks nimetatavasse Ushuaiasse. Sealt edasi läbiti põhjasuunal pea täies pikkuses Tšiili, kust edasi kulgeti Boliiviasse, Peruusse, Ecuadori ja Colombiasse. Viimasest tuli võtta lennuk Panamasse, kuna läänepoolkera kahe mandri, Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahel puudub teeühendus. Pärast Kesk-Ameerika riikide – Panama, Costa Rica, Nicaragua, Hondurase, Guatemala, Belize’i ja Mehhiko läbimist jõuti arengutasemelt eelnevatega tugevalt kontrasteeruvasse USA-sse, ning seejärel Kanadasse. Ekspeditsiooni Ameerikate-osa sümboolseks finaaliks sai jõudmine Alaskal asuvasse Deadhorse’i, mis on Põhja-Ameerika põhjapoolseim punkt, mida isikliku sõidukiga külastada saab.

Oma seiklust kodulehel http://yhelteljel.ee kajastava meeskonna sõnul on kümme kuud ehk ligikaudu 67 000 kilomeetrit kestnud motomatk pakkunud küllaldaselt elamusi. Oma lemmikriikideks sellel teelõigul peavad nad Brasiiliat ja Boliiviat. Esimeses võlus kohalike vaba, positiivne meelelaad ning kaunid linnad – Rio de Janeiro ja Salvador. Teine jättis aga mulje, justkui oleks tegemist teise planeediga – maastikud on nii võimsad ja nii kummalised, ning kohalik kultuur paljude teiste riikidega võrreldes välismõjudest küllaltki puutumata ja seetõttu väga ehe.

Põhja-Ameerikalt ei oodanud meeskond erilisi üllatusi. Nende sõnul on see keskkond, millega ollakse kasvõi teleekraani vahendusel juba päris tuttavad, ning kultuurišoki oht on seega küllaltki madal. Samas on USA-s ja Kanadas palju kaunist loodust, ning ülimalt positiivne see, et infrastruktuur looduse nautimiseks on väga kõrgel tasemel – rahvuspargid on hästi hooldatud ning kämpingutest ei ole puudust.

Pärast Alaskalt naasmist veetis meeskond veel mõned päevad Vancouveris, Kanadas, kus tegeleti mootorratta transpordi organiseerimisega üle Vaikse ookeani Sydneysse, Austraaliasse. Mootorratta ja meeskonna taaskohtumine leiab aset septembris – tsiklit transportival kaubalaeval kulub Põhja-Ameerikast Austraaliasse jõudmiseks mitu nädalat – vahepealse aja sisustab meeskond Eestis, kus nende sõnul on nii mõndagi reisiga seotud asja lihtsam ajada, kui võõras kohas või teel olles. Austraaliast on kavas edasi liikuda Kagu- ja Kesk-Aasiasse, siis Lähis-Itta, ning rahaliste võimaluste olemasolul enne koju naasmist põigata läbi ka Aafrikast.

Saksa mootorrattatootja BMW esitles uut mootorratastele mõeldud navigatsiooniseadet BMW Motorrad Navigator IV, mis jõuab müügile selle aasta augustis.

Tegu on koostöös navigatsiooniseadmete tootjaga Garmin loodud seadmega, mis baseerub Garmini olemasoleval navigatsiooniseadmel Garmin zūmo 660.

Kui suurem osa navigatsiooniseadme sisust on sama mis 660-l, siis BMW on lisanud sinna ka täiendavaid omapoolseid lisandeid nagu näiteks kõigi BMW diilerite andmebaas, eriline kinnitus ning ainulaadsed audio ja Blutetoothi kasutamise võimalused.

Nii näiteks omab navigatsiooniseadme kinnitus täiendavaid nuppe, mis hõlbustavad seadme kasutamist ja juhtimist. Samuti on nii kinnitus kui GPS ise vibratsiooni- ja veekindlad, samuti ei karda nad UV-kiirgust ning kütusepritsmeid.

Ekraan on uuel navil puutetundlik, formaadis 16:9′le, ekraani diagonaaliga 4,3-tolli.

Navigatsiooniseadme kaart hõlmab 40 Lääne- ja Ida-Euroopa maad ning rohkem kui 1,5 miljonit huvipunkti. Lisaks on olemas ka pesa SD-kaardi jaoks, mis peaks võimaldama ka Regio ja EO Map’i kaartide kasutamist seadmes.

Saksamaal hakkab BMW Motorrad Navigator maksma 750 eurot ehk 11 670 krooni.

Pressiteade
Kolmapäeval, 8. juulil stardib Tallinnast põhjapooluse suunas Honda Zoomer4 Expedition koosseisus (lauljatar) Kadi Toom, (Eesti Ekspress Homme toimetaja) Enn Heinsoo, (muusika- ja kirjamees) Glen Pilvre ja (vabakutseline autoajakirjanik) Ats Valdsalu. Nelja miniatuurse kultusrolleriga Honda Zoomer plaanitakse jõuda Euroopa põhjapoolseimasse tippu Nordkappi ning tagasi Tallinnasse.

Kogu marsruudi pikkuseks on ennustuste kohaselt 4000 km ja hetke ilmateade lubab juba Soomes teelisi kostitada vähemalt meeldiva konstantse vihmasabinaga. Tagasi on lootus jõuda 26. juulil laevaga Marienhamnist, enam kui kaks ja pool nädalat hiljem.

Rollerid on varustatud ka GPS-jälgmissüsteemiga, mille abil on võimalik blogis leiduva kaardi pealt terve sõidu jooksul meeskonda jälgida.

Retke käiku ja juhtumisi kajastavad osalejad igapäevaselt blogis, mis alates sõidu stardist asub EkspressAuto veebiküljel ekspressauto.forte.ee, samuti saab ekspeditsioonil silma peal hoida Tehnikamaailma veebilehe vahendusel.

Kolmapäeval, 8. juulil kell üheksa on Tallinna reisisadama D-terminali juurde oodatud ekspeditsiooni ära saatma kõik huvilised.

Tekst ja pildid Urmas Kauniste
Maailma tähtsaimal motomatkakokkutulekul FIM Rallil mai lõpus osales sellel aastal Eestist 9 mootorratast 9 sõitjaga.

Rallilaager paiknes väga korralikus kämpingus Zadari linna lähistel, Horvaatias. Toitlustamine ja korraldus olid samuti tasemel.

Eestit esindas ka sellel aastal kaks klubi, Eesti Motomatkajate Klubi (Olev Soome, Riho Tarbe, Arvo Jürisoo, Urmas Kauniste) ja Jõgeva MC (Alo Teder, Peeter Lind, Toivo Jurtom, Engel Viimar, Harri Drell).

EMMK esinduse marsruut kulges Varssavi-Katovice-Budapest-Zagreb-Zadar. Autori odomeetri järgi oli edasi-tagasi sõiduteekonna pikkus: 4943 km. Jõgeva MC teekond oli veidi teistsugune: Varssavi-Katovice-Viin-Graz-Lubljana-Pula-Zada.

Eriauhinna suurim klubi riigist pälvis sellel aastal Jõgeva MC.

Üldarvestuses tuli Eesti 30 riigi hulgas 14. kohale. Samale kohale tuldi ka eelmisel aastal.
Üldvõitjaks tuli Soome, Itaalia ja Rootsi esinduste ees.

Mõningaid tähelepanuväärsemaid seiku: EMMK esindaja Olev Soome vahetas taaskord Poolas laperguseks muutunud esirehvi,midagi sarnast juhtus tal ka 2007 Itaalia FIM Rallile sõites. Riho Tarbe tuli Viinist rock-kontserdilt ja oli õigeaegseks kohale jõudmiseks sunnitud sõitma vihmaga ning öösel. Horvaatia mägiteel, ülesmäge sõites ning väikesel kiirusel läks tsikkel äkki “alt ära”. Mees jäi tänu korralikule Rukka varustusele terveks, ratas sai pinnakriime. Autoga sündmuskohale saabunud
purupurjus horvaadid aitasid tsikli püsti tõsta.

Autor soovib Motomaania kaudu avaldada tänu aga Paikuse Motopoe inimestele, kes olid nõu ja jõuga abiks tema tsikli paisuva esipidurivooliku avastamisel. Samuti kiitus Pärnu firmale Hüdroskand, kes koheselt sobiva vooliku ka käsitööna valmistas. Probleem tekkis Horvaatiasse väljasõidu hommikul ning lõunaks oli probleem lahendatud.

Mõningaid meeleolupilte Plitvice looduspargist, kodusõja jälgedest ja sõjatehnikast Horvaatias ning eestlaste matkast.

Ajakiri Motomaania kuulutab juba teist aastat välja matkalugude konkursi, mille teemaks on seekord reisid Eestis ning auhindadeks mootorrattale sobiv GPS ja mootorratturite sidekomplekt!

On teada tarkus, et enne Pariisi kippumist võiks Nuustakul ära käia ja korraldajate meelest on see jumala tõsi. Eestis on piisavalt põnevaid kohti ja inimesi avastada ning osav sulg suudab ka siinsetest retkedest mahlaka reisikirjelduse paberile panna.

Motomaania korraldas mototeemaliste lugude konkursi ka eelmisel aastal ning seekord sai peaauhinna Jaan Kase ja Kaspar Noore hoogne kirjeldus EMM-Klubi/Motoreporteri 2007. aasta suvel aset leidnud Siberi-seiklusest.

Motomaania matkalugude konkursil 2009 Eesti Eri on kaks kategooriat:

Parim lugu;
Parim teekond.

Parima loo kategoorias hindab žürii, kuhu kuuluvad maailmarändurid Margus Sootla ja Kariina Tšursin, Motomaania peatoimetaja Kullo Kabonen ja toimetaja Tarmo Riisenberg ning Motomaania kolleegiumi liige Margus Tammaru kõige mõnusamalt kirja pandud Eestis toimunud motoseiklust. Reis ei pea olema aset leidnud käesoleval aastal.

Parima loo katekooria auhinnaks on spetsiaalselt tsiklitele mõeldud GPS Garmin Nüvi 550 koos EOMAP-i kaardiga Eesti Teejuht (kasutatav nii arvutis kui GPS-is).

Parima teekonna kategoorias hindab žürii keskkonda GeoApe üles laetud GPS-i tracki. Selleks võib olla nii kõige kihvtim metsarada, kõige käänulisem asfalttee kui kõige lõbusam kruusarada. Lase fantaasial vabalt lennata! Peaasi, et teekond pakuks nii tsiklisõidumõnu kui ka silmailu ringivaatamiseks. Hea, kui tracki loojad märgiksid üles ka tsiklisõbralikke majutuskohti jms.

Parima teekonna kategooria auhinnaks on Interphone Cellular Line F4 Stereo mootorratturite sidekomplekt.

Konkursile laekunud parimad lood avaldame ajakirjas Motomaania. Korraldaja jätab endale õiguse anda välja eriauhindu, millest teatame pärast konkursi lõppu. Ka jätame endale õiguse kaasata žüriisse lisaliikmeid.

Kõik konkursile laekunud GPS-trackid kogutakse keskkonnas GeoApe spetsiaalsesse kausta ning neid saab sealt alla laadida, täiendada ja kommenteerida igavesti.

Konkursi lõpptähtaeg on 1. september 2009. Lood, pildid ja muud kaasnevad materjalid palume selleks ajaks saata aadressil:

Ajakiri Motomaania
Tagadi 1A-7
Saku vald 75517

või meilil: helen@motomaania.ee

Kindlasti lisada autori(te) nimi(ed) ja kontaktandmed (telefon, meiliaadress).

Konkurssi toetavad GeoApe, Interphone Cellular Line, Garmin GPS ja EOMAP.

Järgnevalt ühike õpetus sellest, kuidas oma reiside infot GeoApe’i portaali üles laadida ning ka teiste põnevamaid radu endale alla tõmmata.

GeoApe.com on geoinfo portaal, kuhu on võimalik oma erinevaid reisilkäike ning matkateekondi salvestada, et neid hiljem oma sõpradega jagada ning ka endale oma käikudest arhiiv tekitada. Alates erinevatest spordivõistlustest, lõpetades kokkutulekule sõidu teekondade salvestamisega, et hiljem ka sõpradele sama trajektoori soovitada või ise sama rada korrata.

Radu on hiljem võimalik illustreerida piltidega, mis reisil tehtud, märkida rajale punkte ning neid kommenteerida, lisades neile omakorda märksõnu ning viiteid.

Või kui sattusid mõnda toredasse kohta, mida tasuks kohe eriti teistele reklaamida, on võimalik antud punkt salvestada ka Huvipunktiks, sildistades see punkti iseloomustavade märksõnadega, et hiljem seda otsingust lihtsam leida oleks. Oletame, et leidsid vanad lagunenud
mõisavaremed, mis jätavad kustumatu mulje oma asukoha ning säilivuse poolest. Saad selle punkti salvestada huvipunktina, märkides siltidena selle juurde “varemed, mõis, kummitused” ning kui järgmine kord reisiplaani koostades GeoApe.com otsingus sisestada märksõna “mõis” või “varemed”, antakse ühena valikutest ka sinu sisestatud huvipunkt.

Rajalogide üles- ja allalaadimine
Kuidas see kõik käib? Esimeseks eelduseks on siiski GPS seadme olemasolu, mis suudab ka rada (tracki) salvestada ning millest oleks hiljem võimalik see rada ka arvutisse laadida. Et seda GeoApe.com keskkonda laadida, peaks rada olema GPX (GPS Exchange Format) formaadis.
Edasi tuleks külastada GeoApe keskkonda aadressil www.geoape.com ning registreerida end kasutajaks. Selleks tuleks sisestada soovitud kasutajanimi ning kehtiv e-maili aadress. Olles registreerunud, saadetakse sisestatud e-maili aadressile ajutine parool, millega saad keskkonda sisse logida.

Raja üles laadimiseks tuleks menüüst valida “Minu Kola” (My Stuff) ning lehe paremast servast võib leida väljad rajalogi lisamiseks. Arvutist tuleks leida rajalogi GPX formaadis, samuti tuleks rajale määrata nimi, mis seda iseloomustab ning soovi korral ka kirjeldus. Rajalogi tüüp määrab ära, kas rajalogi on nähtav kõigile või ainult sinule ning aluskaardiga saab määrata kaardi, millele rada kujutatakse. Kõiki neid seadistusi on võimalik hiljem ka muuta.

Et rada osaleks Motomaania Matkalugude konkurssil, tuleks rajalogi ka ära sildistada (tag’ida). Selleks tuleks minna oma rajalogi lehele, valida
kaardi alt paremast menüütulbast “Rajalogi sildid” ning lisada silt nimega “Motomaania”. Kõik sääraselt sildistatud rajalogid ilmuvad lehele http://www.geoape.com/tags/motomaania ning osalevad ka konkursil.

Samuti on võimalik GeoApe portaalist logisid alla laadida või näiteks Google Earthis vaadata. Selleks tuleks leitud rajalogi lehel “Download” nuppu vajutades valida omale meelepärane formaat ning rada ongi arvutisse laetud.

Kui GeoApe kasutamisel ilmneb tõrkeid või probleeme, siis anna sellest kindlasti teada aadressil repair@geoape.com.

EMF-i templiga ülesandmis- ja majutusankeedi peavad korraldajatele olema ära saadetud 15. märtsiks. Koopia mõlemast jääb endale. Osalemise ajaks on võimalik liituda näiteks EMMK-ga.
Sama võimalust kasutavad ka soomlased, liitudes oma alaföderatsiooni kaudu esindatud klubiga.

Ralli osavõtumaks: 160 eurot, telkimine 16 eurot ööpäv inimene, sisemajutus alates 40 eurost inimene.

64. FIM Ralli 2009 toimub 25.-30. maini Zadaris, Horvaatias.
Lähemat infot võib EMMK-st küsida Urmas Kaunistelt, tel 56631161 ja urmas.kauniste-ät-mail.ee

Aasta seikluse tiitli võitnud retk oli pikk 23 121 kilomeetrit ja kestis veidi üle kolme kuu (juunist septembrini). Rohkem veetis Tanner aega Valgevenes, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis ja Usbekistanis, ülejäänud maadest sõitis kiirelt läbi.

„Kas siis sel aastal polnud midagi paremat välja panna, et aasta seikleja tiitel tuli anda turistile!?“ imestas Tanner ise, kuuldes, et pälvis GoDiscoverilt 2008. aasta parima seikluse tiitli.

Seiklus sõna parimas mõttes, spontaanne, jagas kogetut nauditavalt teistega, taasavastas meie jaoks vanad tuttavad kohad, sai loota ainult iseendale. Need on märksõnad, mille tõttu otsustas žürii anda tiitli just Tannerile.

Parima seikluse valis žürii koosseisus Hannes Hanso, Taivo Luik, Kaja Pino, Tiit Pruuli ja Villu Zirnask.

Ajakirja kodulehel toimunud veebihääletuse võitjaks osutus Timo Palo, kes koos norralase Audun Tholfseniga ületas suuskadel Gröönimaa. Umbes 600-kilomeetrisele retkele idarannikult Isortoqist läänerannikule Kangerlussuaqi kulus kuu aega.

Aasta Seikluse tiitlile said kandideerida seiklused, mis toimusid ajavahemikus november 2007 kuni november 2008. Tiitlile kandideerisid viis lõppvooru pääsenud seiklust: Timo Palo Gröönimaa ületus suuskadel, Ahto Tanneri ehk Rebaseonu motoreis Kesk-Aasiasse, Peeter Vähi ja Tiina Jokineni juhitud rännak mööda Siiditeed, Alpinism.ee meeskonna ekspeditsioon Pik Pobedale, Alar Siku tõus seitsme kontinendi kõrgeimatele tippudele, millest viimane oli tänavu aasta alguses Kilimanjaro.

Lõppvooru pääsenud seikluste kohta leiab lisainfot ajakirja GoDiscover kodulehelt ja ajakirja detsembrinumbrist.

Andres sai auhinna 18. septembril lõppenud matka eest Hispaaniasse – tema reisi kaugeim punkt oli Tarifa Iberia poolsaare lõunatipus. Reisi kogupikkus oli 10 300 km. “See oli mul sel suvel juba kolmas reis,” räägib Andres. Alustas ta ühe teise kutiga 30. augustil – kokku saadi foorumi kaudu, kuna mõlemal tekkis plaan, et võiks sõita sinnakanti.

Kaks kuni neli inimest ongi Andrese meelest maksimaalne reisiseltskond – siis ei teki liiga palju lahkarvamusi. Päris üksi ta sõita ei taha: “Igav hakkab ja ma ei oska keeli ka nii hästi.”
Suur planeerija Andres ei ole – otsuse kuhugile minna langetab ta kiiresti ja see on kerge tulema, kui leidub sobivaid pakkumisi. Peab vast mõistev tööandja olema – sel suvel on Läänemaalt pärit, kuid Tallinnas töötav mees välja võtnud kogu puhkuse ja lisaks veel kolm nädalat palgata puhkust. Kokku on BMW R1200GS-il (2004) reisikilomeetreid sel aastal kogunenud paarkümmend tuhat.

Mis Hispaania reisi puutub, siis sihtpunktis oli kõik vahva ja ilus, kuid kuna Andres tahtis tingimata tagasi sõita Austria kaudu ja Itaaliast kuni Leeduni pidevalt sadas, siis reisi teine pool polnud sugugi nii meeldiv. “Austrias oli sooja ainult 4-8 kraadi,” räägib Andres. Vihma ja udu tõttu jäi tal seal kogu mägede ilu nägemata ning õhtuti tuli ennast ööbimiskohas brändiga turgutada, et külmetus kallale ei kipuks.

Kaire ja Stelvio pass
Naistest võitjaks tulnud Kaire Kivari sõit viis seekord sihtkohana Sitsiiliasse ja reisi lõpuks oli spidomeetrinäit 8739 km. “Et mägedes oli piisavalt tiirutamist, tuli marsruut päris komplitseeritud – sõites see pilt nii kirju ei tundunudki,” ütleb Kaire.

Seitsmeliikmelise reisiseltskonna marsruut läbitud riikide järjekorras oli: Eesti-Läti -Leedu -Poola-Tšehhi-Austria-Saksamaa-Austria-Itaalia-šveits-Itaalia-šveits-Itaalia-Sitsiilia-Itaalia-Albaania-Kosovo-Montenegro-Horvaatia-Bosnia Hertsogovina-Horvaatia-Sloveenia-Austria-Slovakkia-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti.

Reis kestis kokku 3 nädalat ehk 17. augustist 7. septembrini. “Euroopas reisimiseks oli see väga hea aeg – mägedes normaalne ja Lõuna-Euroopas vahelduseks Eesti suvele mõnusalt troopiline kliima,” ütleb Kaire. Ilm oli traditsiooniliselt mitmekesine. Parim näide kogu reisi ilmast oli Kaire sõnul Kosovo, kus päikese loojudes jäi 35-kraadisest päevasoojusest alles 5 kraadi. “Analoogselt saime siis tunda nii Sitsiilia troopikat kui ka Alpides vilisevat tuult ja ja nappi 11 soojakraadi,” räägib Kaire. “Vihmariideid läks ka seekord vaja – õnneks mitte tüütavalt tihti.” Tsiklid pidasid hästi vastu, kukkumisi õnneks ei olnud.

Enim jäid Kairele meelde Alpid, Stelvio pass, mis peaks olema tuttav saate “Top Gear” austajatele, kus seda hinnati maailma parimaks mägitee lõiguks mootorsõidukiga liiklemiseks. Etna vulkaan, mis pimedas öös sigariotsana hõõgus, Sitsiilia mahajäetud inimtühi linn Poggioreale, Agricentos asuv templite org, Horvaatia kui ilmselt selle regiooni ilusamaid ja maalilisemaid maid puhkuseks. Ning loomulikult Eesti sõdurid Kosovos – nende töö ja elustiil. Lähemalt võis seltskonna Aadria mere tuuri näha Reporteris ja sellest annab aru ka EMM-Klubi blogi.

Auhinna saavad pikima reisi teinud
Konkurss toimus käesoleval hooajal pikima motomatka teinud mees- ja naismootorratturite vahel. Arvesse võeti aasta algusest kuni 31. oktoobrini mootorrattal sooritatud reisi kaugeim punkt (linn). Kandideerida said tsiklijuhid, kes omasid Eestis kehtivat A-kategooria juhiluba.
Kaugused arvutati Tallinnast portaali maps.google.com abil. Peaauhindadeks on ilmastikukindlad tsiklijoped Rukkalt.
Jõgeva MC juht Igor Ellisson ütleb, et sel aastal sai teise koha Eesti Motomatkajate Klubi liikmete Arvo Jürisoo ja Urmas Kauniste reis FIM Rallyle Kreekasse, mida märgitakse eraldi ära ka kui läbi aastate kõige paremini vormistatud reisiaruannet.
Konkurssi korraldavad Jõgeva MC ja Loodus Invest, kes on Rukka maaletooja.

Mõned fotod Andres Oldekopi reisist:

Meeldejäävamad hetked Kaire reisist:

Agricento templite org

Etna

Horvaatia

Kosovos Eesti sõdurite ehitatud sauna ees

Mahajäetud linn Sitsiilias Poggioreale

Sitsiilia troopika

Sadama parklas seisis nende täies reisivalmiduses GS – küljes spetsiaalsed küljekohvrid, nende kohal veel pakk veekindlas kotis varustust, paagikott ning kummalegi poole ette veel kinnitatud kaks varurehvi.

Margus Sootla arvas, et maksimumkaalu (450 kg) pole nad tsiklile peale ladunudki. Üsna pea saavad nad rehvid hoiule ära anda, siis läheb ka sõitmine lihtsamaks, masin kompaktsemaks.

“Emotsioonid on nii üleval, et ei oskagi nagu midagi öelda,” ütles Margus meeleolu kohta. Kodukandist Tartust olid nad eile sõitma hakanud õhtul enne kuute, saades kesk-Eestis ka vihma. Linnast läbi sõites vaatas Kariina Tšursin töölt kojuruttavaid inimesi: ei mingit muret, homme ootab neid ees samasugune päev, nagu eile, jne, jne. Kahel maailmaränduril seisavad aga ees seiklused, kus ükski päev pole eelmisega sarnane. Nii pea kolm aastat, sest 1000 päevaga on plaanis maakerale ring ümber teha.

Väikese vimka mängis Margusele ja Kariinale juba enne Eestist lahkumist ka meie põhjamaine ilm – merel olnud tormi tõttu jäi Kappelskäri laev Paldiskisse saabumisega hiljaks. Sadamasse pidi see jõudma alles kolme paiku öösel (algselt pidid maailmarändurid kell 00.45 sadamast välja sõitma) ning lahkuma nelja ajal.

Koos ära saatma tulnud sõpradega arutleti elavalt purgisupi eeliste üle pakisupi omade ees (seal on sees “päris aedviljad ja päris liha” seletas Kariina õhinal), kuidas ühest purgist saab vajadusel ka kaks söögikorda valmistada (eriti praegu, mil ilmad on jahedad ja toit halvaks ei lähe), et paaril on kohvritesse pakitud kolm purgisuppi ja ühed Michi kiirnuudlid – aga üldiselt oli Kariinal juba kell pool üksteist õhtul kõht jube tühi, laevas pakutavate hõrgutisteni aga veel mitu tundi oodata…

Viimane päev Eestis oli Kariinal ja Margusel kulunud tohutus tempos ja suure pakkimise tähe all: “Ühel hetkel otsisin paaniliselt, kus on mu sokid – neid polnud kusagil,” naeris Kariina. Lõpuks selgus, et ta oli need siiski juba rattale ära pakkinud.

Kaasa võeti nii vähe asju kui võimalik. Reisisellid lubasid oma pagasilisti peagi reisipäevikusse üles tähendada.

Margus ja Kariina on motomatkamisega tõsiselt tegelenud viis aastat. Seiklused on neid viinud Iraani, Jordaaniasse, ja mujale, Skandinaaviast rääkimata. Nüüd jäi sellest edasi-tagasi sõelumisest väheks ning otsustati loobuda pea kogu maisest varast, karjäärist ja muudest kaasaegse ühiskonna “hüvedest” ning sõita nii kaugele ja nii kaua, et maakerale saaks ring ümber tehtud. Margus ütles, et seekord lähenetakse reisile teisiti kui varasematel, 500+ kilomeetristel rännakupäevadel, ja lähtutakse rohkem rohkem sellest, mida süda ja hing ütlevad.

Motomaania soovib kahele vahvale rändurile head teed ja loodab, et neil on mahti oma seiklusi vahel ka meie lugejatega jagada.

Varem Euroopas ja Lähis-Ida riikides rännanud paari seiklusi kajastab ajaveeb aadressil www.yhelteljel.ee.

Ambitsioonikale plaanile sõita mootorrattal ümber maakera andis tõuke 2005. aastal toimunud motomatk Iraani, mis lükkas ümber laialt levinud eksiarvamuse, justkui islamimaades elaksid ainult terroristid ja usufanaatikud, ning andis aimu sellest, kuivõrd erinev võib olla kaugete maade inimeste eluviis meie omast. Ümbermaakeraekspeditsiooniga loodetakse oma silmaringi avardada veelgi, ning läbi ajaveebi tuua oma kogemused ja elamused ka teisteni.

Ekspeditsioon algab laevasõiduga Paldiskist Kappelskäri, Rootsi, kust edasi võetakse suund Inglismaale. Seal usaldatakse mootorratas transpordifirma hoole alla, kes toimetab sõiduki üle Atlandi ookeani. Taas kohtub meeskond mootorrattaga 13. oktoobril Buenos Aireses, Argentiinas. Sealt algab pikk teekond läbi Lõuna- ja Põhja-Ameerika, Austraalia, Aasia ja Aafrika tagasi kodumaale.